Humanitaarsuunda ootame õppima neid, kes soovivad arendada oma loovust, kes huvituvad loomingust erinevates vormides ja soovivad süveneda vaimsetesse väärtustesse. See suund pakub võimalust arendada end lavakunstis ja loovkunstis, saada teadmisi kirjanduse seostest filmi ja teatriga, tutvuda maailmareligioonide ja psühholoogiga ning süüvida eesti rahvakultuuri.

Humanitaarsuuna suunapäevad ja -üritused

2024/2025 õa

12.H suunapäev

Reedel, 27.09 käis 12.H klass suunapäeval Tallinnas. Külastati TalTechi, Adamson-Ericu muuseumi ja vaadati Noorsooteatris Günter Grassi samanimelise romaani põhjal valminud lavastust „Plekktrumm“.

Traditsiooniks saanud ülikoolide külastuse järjekorras jõuti seekord TalTechi, sedapuhku käis humanitaarsuund seal esmakordselt. Elu on näidanud, et ka see kool humanitaaride seas populaarne on. See kool oskab end tõepoolest hästi turundada – noortele jäi väga hea mulje ja juba on teada, et nii mõnegi valikus on kevadel just see kõrgkool.

Muuseumituur viis seekord Adamson-Ericu muuseumi, kus toimus muuseumitund „Kunst ja ühiskond autoritaarses Eestis“, mis lõppes rühmades tehtud loovülesandega. Sellessegi muuseumisse viis humanitaaride suunapäev esmakordselt. Põhjus lihtne –  õnnestus saada toetus projekti kaudu „Aitan lapsi kunsti juurde“. Giidituuri ajal tutvuti Adamson-Ericu  loominguga ja sellega, kuidas seda mõjutas autoritaarne võim Eestis 1930ndatel. Pärast seda tehti rühmatööna loovülesanne – karikatuur, plakat, joonistus-pilt, kiri –, mida ka ühiselt esitleti.

Pärast oli veel võimalus omal käel muuseumi teise näitusega tutvuda või minna mõnesse muusse muuseumi või näitusele, mida ka tehti – käidi nii samas muuseumis ja mindi ka mujale, näiteks  tänavakunsti superstaar Banksy näitusele Telliskivis.

Päev lõppes traditsiooniliselt teatris – sedapuhku oli vaatamiseks Noorsooteatris Taavi Tõnissoni poolt lavale seatud Günter Grassi kultusromaani „Plekktrumm“ põhjal valminud samanimeline lavastus. Eelnevalt oli koolis teemat käsitletud, kuulatud intervjuud lavastajaga, loetud retsensioone. Teada oli, et tegemist on väga hea etendusega, kuid siiski suutis see üllatada ka kogenud ja paljunäinud külastajaid – alates lavakujundusest (õigemini ruumikujundusest ja saali ülesehitusest), lõpetades nukkude, tantsu ja lauluga. Uskumatu, et 700 lk teksti mahtus ära kolme tunnis sisse ja oli siiski kõigiti arusaadav, nauditav, olgugi et  kohati õõvastav.

Nii muuseumitund „Kunst ja ühiskond autoritaarses Eestis“ kui lavastus „Plekktrumm“ seonduvad kirjanduskursusega „Kirjandus ja ühiskond“ ning ajaloo ja ühiskonnaõpetuse kursustega. Etenduse vaatamise järel kirjutavad õpilased ka retsensiooni eesti keele tunnis.

Päev läks igati korda ja täitis eesmärki!

Tiina Brock, humanitaarsuuna juht ja emakeeleõpetaja

Vaata pildigaleriid siit

 

2023/2024 õa

Tartu tervitas 10.H klassi

10.H klass käis 6. mail suunapäeval Tartus. Tutvuti Tartu ülikooli ja selle raamatukoguga, lisaks Vanemuise teatriga ning vaadati üle Genialistide Klubis etendunud Musta Kasti etendus „Peks mõisatallis“, peale mida toimus ka vestlusring näitlejatega.

Just 10. klass on õige aeg hakata mõtlema edasiõpingutele, mistõttu alustas 10.H klass sellega just nüüd. Esmalt tutvuti Tartu ülikooliga. Tartusse jõudnud, mindigi esmalt ülikooli peahoonesse, kus kuulati ülevaadet õppimisvõimalustest ühes maja vanimas auditooriumis. Seejärel tervitati ka peahoone taga seisvat Gustav Adolf II ennast ja sealt edasi seati sammud Toomemäele, kus tuli üle vaadata nii Toomkiriku varemed, et saada teada Tartu ülikooli ajaloomuuseumi asupaik. Jalutuskäigul mööda Toomemäed vaadati üle nii K. J. Petersoni skulptuur kui K. E. Von Baeri oma ning mitmed ülikooli õppehooned.

Edasi seati sammud Tartu ülikooli raamatukokku, kus koos giidiga tehti samuti põhjalik tuur. Selgus, et seal on lisaks erakordselt suurele raamatute hulgale ka tohutu muusika- ja filmikogu (alates VHS-idest ja vinüülidest, lõpetades uuemate helikandjatega),  mida võimalik kohapeal vaadata-kuulata ja ka kaasa laenutada. Lisaks on hulganisti erinevaid õpperuume: nii ühisalasid kui ka rühmatöö- ja privaatruume.

Raamatukogu ees oleva Jüri Lotmani torudest  monumendi ees pilt tehtud, suunduti piki Vanemuise tänavat väikesele kultuurilisele jalutuskäigule, et üle vaadata Tartu Kirjanike  Maja, Kirjandusmuuseum ja Vanemuise teatri väike maja, samuti Taru ülikooli loodusmuuseum. Seejärel algas tuur Vanemuise suures majas, mille käigus sai üle korrata teatri ajalooga seonduva, kiigata lavatagustesse, lava peale ja alla.

Peale vaba aega, mil igaüks sobivas kohas keha kinnitas ja mõni ka botaanikaaias jalutada jõudis, algas etendus Genialistide Klubis, kus teater Must Kast on endale kodu leidnud. Sel õhtul oli kavas ühevaatuseline etendus „Peks mõisatallis“, mis on mängukavas olnud juba 2017. a alates ja senini väga menukas. Ilmselt oli paljude jaoks väga üllatuslik nii teatrimaja (kui seda nii võib nimetada) kui teatrisaal ja mängupaik. Vastu võttis grafiti seintel ja ajahambast puretud interjöör ja saali jõudes tervitas uksel näitleja Urmas Lüüs kõiki vaatajaid personaalselt, suunates nad istuma sobivatele kohtadel ümber mänguplatsi, milleks oli turvast täis suur kast. Tormilise etenduse järel oli näitlejatel veel jaksu vaatajatega vestlusring läbi viia, kus kõik tekkinud küsimused vastused said. Näitlejate –  Kristjan Lüüs, Kaarel Targo ja Jaanika Tammaru –  energia näis küll lõputu olevat.

Peale elamusterohket päeva tundus kojusõit palju lühem kui see oli olnud hommikul. Uusi teadmisi ja elamusi oli juures kuhjaga. Kursusele  „Draama ja teater“ oli sellest päevast oluline lisaväärtus loodud, nüüd on järg vaid teatriarvustuste käes.

Tiina Brock, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

12.H viimane suunapäev Tartusse

12.H klass käis viimasel suunapäeval Tartus, kus külastati Tartu Ülikooli ja Tartu Uut Teatrit.

Tartu Ülikooliga tutvumine algas peahoonest, kus vanade puupinkidega astmelises auditooriumis tehti põhjalik ülevaade TÜ valdkondadest ja erialadest, sisseastumis- ja õppimistingimustest ning tutvustati akadeemilist testi. Selgus nii mõndagi uut: näiteks see, et kui on õppides soov eriala vahetada, siis saab seda tasuta teha vaid siis, kui ollakse esimesena valitud erialal õpitud vähem kui 365 p. Kolmandat korda enam tasuta eriala vahetada ei saa enam üldse.

Peale peahoonega tutvumist suunduti kõrvalasuvasse, Jakobi 2 õppehoonesse, kus tehti ringkäik ja räägiti võimalustest, mis on inimesel, kelle on ükskõik milline humanitaarteaduste või kunstide valdkonna diplom.  Õpilastega vestles ajaloo eriala lõpetanud Maris Meus, kes jagas oma isiklikku kogemust karjääris. Selgus, et ta on töötanud väga erinevatel tööpostidel, kuid mitte ajaloolasena. Oli väga õpetlik saamaks teada, et omandatud humanitaarne haridus ei piira edasisi valikuid, kui vaid ise olla avatud, julge  ja väljakutseteks valmis.

Pärast Gustav Adolfile „tere ütlemist“ peahoone taga, suunduti ühte TÜ uuemasse õppehoonesse – Emajõe ääres asetsevasse Delta majja. Sealgi tegid üliõpilased ülevaate selles majas õpitavatest erialadest (majandus ja robootika) ja viisid läbi majatuuri.

Kõikides õppehoonetes oli hea vabalt võimalus ringi uidata, sest üliõpilastel oli veel sessi aeg ja majad olid tühjad.

Pärast väikest pausi, suunduti teispool jõge asuvasse Tartu Uude Teatrisse, kus ootas ees kohtumine näitlejatega – Martin Kork ja Hardi Möller.  See väga meeleolukas kohtumine avas õhtuse etenduse kaarte ja näitlejaelu telgitaguseid. Lavastaja-näitleja Martin Kork rääkis, miks on mänguplats sihilikult mittepäris, vaid meenutab filmi võtteplatsi.  Lõpus lubati õpilased ka mängplatsile, et tõsta selle servas paiknevaid sangpomme – jah, need olid päris sangpommid. Mis nendega aga lavastuses tehakse, pidi selguma õhtusel etendusel.

„Kauboid ja vampiirid“ oli nelja mehega mängitud ühevaatuseline lavastus, mis hoidis pinget kõik need 90 min, mis see kestis. Naerutas samaväärselt lavastusega „Armastus kolme apelsini vastu“, olemata labane või pinnapealne. Oli isegi hämmastav, kuidas pideva huumori vahele oli põimitud ka filosoofiat ja eksistentsiaalseid küsimusi. Ka sangpommid leidsid väga ootamatut kasutust – olles kord beebid meeste (isade) süles ja siis loobiti neid käest kätte, nii et publik hinge kinni hoidis, kartes, kas Martin Korgi paljad varbad ikka jäävad neist puutumata või saavad lömastatud. Läks hästi 🙂

Õpilaste tagasiside oli ülivõrdeline kogu päeva kohta ja näidendit peeti kolme aasta jooksul nähtuist parimaks (eks seda on ka varasemate etenduste kohta arvatud J ).

Õpilaste mõtteid etenduse analüüsidest:

Meeste elu pole lihtne. Võisteldes üksteisega territooriumi, hinnalise väärtuse ja saavutuste üle, jäävad emotsioonid ja sisu tagaplaanile. Arvan, et see lavastus polnud mitte ainult meeletult naljakas, vaid peegeldas ka meeste olemust.

Mehed püüavad varjata oma sisemist ennast brutaalse käitumise ja pealiskaudsete eesmärkidega olla kõige parem ja mehelikum. Kogu see näidend ise oli nagu mees. Pealt vaadates naljakas ja maskuliinne, kuid tegelikult keskendudes ja järgi mõeldes, omab väga sügavat sisu, mida üritatakse peita mehelikkuse kihi alla. Isegi plakat, mis tundus alguses olema mõttega, et kõigel on sang, sest mees tahab kõike tõsta ja jõudu näidata, osutus ebatäpseks. [—]

Kogu lavastus oli väga võimas, efektne ja huumorit täis. Pole ammu teatris nii palju naerda saanud. Lavastus oli kui üks väga vabastav kogemus, sest nii lavastuses kui ka saalis puudusid piirid.

***

Mulle tundus, et läbi lavakujunduse oli lihtsam mõista ka lavastuse sisu. Kasvõi seda, miks vampiir kunagi väravast välja ei läinud (v.a lavastuse viimases pildis) või miks oli vampiir juba alguses kaardipaki tipus võrreldes teise nelja Jackiga. Ausalt öeldes mulle isegi meeldis, et kõigil neljal tegelasel oli nimeks Jack ja lisaks neid iseloomustav “perekonnanimi” – see tegi kogu terviku veelgi värvilisemaks. Tegemist oli geniaalse lavastusega ja seda selle sõna kõige paremas tähenduses. Unikaalseks muutis lavastuse veel näitlejate kohalolek, detailidesse laskumine, miimika, kehakeel, dialoogid, tegelikult absoluutselt kõik, mida laval näha sai.[—]

Ma ei liialda, kui ütlen, et ei ole kunagi niivõrd palju naernud ja kaasa elanud, kui seda oli “Kauboid ja vampiiride” puhul. Iga sõna, mida keegi ütles, oli põhjalikult ja sügavuti läbimõeldud ning kindla suunitlusega. Pean tõdema, et midagi nii erakordset ei osanud ma oodatagi, kuid imed juhtuvad alati ootamatult

Lavastus pakkus hulgaliselt rõõmu ja nalja, iga paarikümne sekundi tagant sai jälle kõhutäie naerda. Pea kõik naljad tundusid äärmiselt viimistletud olevat, polnud tühja ja kuiva nalja, vaid selgesti läbimõeldud geniaalsed ja samas nii totralt vaimukad seigad.

Kui naljad kõrvale jätta, siis oli lavastusel ka mõte taga. Minu jaoks oli vampiir kui inimene, kes kartis end kokku võtta, et teha ära midagi, mida ta alati kartnud, kuid samas ka teha ihanud oli. Ta oli valmis päev päeva järel elama mõttetut elu ja tõusma jällegi selleks, et karta. Inimesed kardavad samamoodi iga päev teha seda, mida nad tegelikult tahaks ja seetõttu ei jõua nad elus kaugemale kui nende potentsiaal tegelikult lubaks.

Lavastus oli väga kavalalt inimesteni toodud: oli tunne, nagu vaatajad oleksid osa võtteplatsist. Pidevalt toimus midagi ja kordagi ei tulnud tuju kella vaadata. Lavastus tekitas ka väheke hirmu, näiteks kui saal pimedusse mattus ja järsku vampiir meie ees seisis ning kui sangpomme üksteisele loobiti. Kuidas need küll kedagi surnuks ei lömastanud või vähemalt varvaste lähedalegi ei jõudnud?! See oli nagu tsirkus ja stand-up kombineerituna. Igati rõõmu pakkuv kogemus ülejäänud eluks.

Ülevaate tegi ja õpilaste töid vahendas

Tiina Brock – emakeeleõpetaja, 12.H klassijuhataja

Vaata pildigaleriid siit

 

12.H suunapäev Viljandisse – lihtsalt vägev!

9. novembril ootas humanitaaridest abituriente Viljandi – kultuuriakadeemia ja Ugala teater. Igaüks sai endale akadeemia töötoas midagi valmista, Ugalas kohtuda näitlejate ja teatri lavatagustega ning õhtu lõppes muidugi etendusega, sedapuhku uuslavastusega „Meie klass“.

Kuna akadeemia (TÜVKA) asub kolmes majas, siis meie piirdusime neist ühega – Vilma majaga –, kus asuvad kõik töökojad (puutöö, kangastelgede, butafooria, kullaseppade ja mitmed teised töökojad) ning korralik telestuudio. Ülevaate majast tegi samas majas õppiv metallehtekunsti eriala üliõpilane. Peale seda aga algas praktika, et saada maitse suhu ühest võimalikust tulevikus õpitavast erialast. Jaguneti kolmeks: butafoorid, ehtekunstnikud ja sepad. Butafooria töötoas meisterdati valmis ehtne sidrunilõik, mis sarnanes üks ühele originaaliga. Lisaks rääkisid üliõpilastest töötoa läbiviijad oma erialast pikemalt ja põhjalikumalt. Metallehteid tegema läinud said endale valmistada medaljoni – õpiti ära kullaseppade lihtsamad töövõtted ja tunnikese pärast võis ehte omale juba kaela riputada. Sepaõpilased aga asusid tööle ehtsas sepikojas, süütasid ääsi all tule, panid põlled ette ja töö läks lahti – hakati valmistama mehelikke rauast kaelaehteid. Rauda kuumutati, painutati, taoti alasil ja  lõigati. Ikka nagu mehed muiste. Kõik olid oma töötulemusega ülimalt rahul ja oskuseid, kogemusi oli saadud kuhjaga.

Järgmisena ootas ees Ugala teatrimajas kohtumine loomeinimestega. Meie vilistlane ja praegune Ugala teatri korraldusjuht Elena Koit oli organiseerinud meile ülitoreda kokkusaamise. Sinna tulid dramaturg ja lavastuse jaoks valminud õppematerjalide autor Tõnis Parksepp ning õhtuses etenduses lavale astuvad näitlejad Aarne Soro ja Alden Kirss. Õpilaste ettevalmistatud küsimused said väga huvitavad vastused, esinejatel oleks jätkunud juttu ilmselt kauemakski, kui aeg pole piiranud. Igatahes sai kohtumine igati meeleolukas ja hariv.

Mõne aja pärast toimus ka teatrimajas ekskursioon, mille käigus giid tutvustas nii maja ajalugu kui ka praegust olukorda, näidates lavataguseid ruume, kus kõikvõimalikku põnevat peidus. Hea giid ning huvitunud õpilased annavad suurepärase koosluse õnnestunud teatrituuriks.

Õhtu lõppes kolmetunnise etendusega „Meie klass“, mille autor on hetkel Poola üks nimekaim näitekirjanik Tadeusz Słobodzianeki. „Meie klass“ põhineb ajaloolistel sündmustel, mis leidsid aset Poolas alates aastast 1927 kuni 21. sajandi alguseni välja. Lugu on ühes klassis õppinud lastest, kellest pooled olid poolakad, pooled aga juudid. Ajalugu teades või vähemalt kavalehelt lugedes, saab aimata, et konflikt selles loos on olemas. Paraku traagiline ja kahjuks tõsieluline. Raputav, raske lugu, mis kriipis hinge ja mis kindlasti ei unune, sest oli suurepäraselt lavastatud ja kus näha sai meisterlikke rollisooritusi.

Näidendit on tõlgitud arvukatesse võõrkeeltesse ja teiste seas lavastatud näiteks Iisraelis, Ungaris, Ameerika Ühendriikides, Itaalias, Kanadas, Rootsis ja Suurbritannias. Näidend on võitnud Poola kõige prestiižsema kirjandusauhinna Nike. Eesti keeles lavastati seda esmakordselt, lavastaja on Tanel Jonas.

See suunapäev oli täis elureaalsust, tõi rõõmu, nalja ja naeru, elutarkusi ja ajaloolist tõde ja tõdemusi. Ehk õpetab kõik see kokku olema parem inimene ja looma paremat maailma.

Tiina Brock, 12.H klassijuhataja, emakeeleõpetaja ja humanitaarsuunajuht

Vaata pildigaleriid siit

 

10. humanitaari esimene suunapäev

Esimene suunapäev oli igati kompaktne, kuid varasemate suunapäevade kontekstis  tagurpidi – päev algas, mitte ei lõppenud etendusega.

Kell 11.00 ei ole päris tavapärane vaadata teatrietendust, aga  Noorsooteatri lavastus „Kasvav kuu“, mis on mõeldud noortele ja täiskasvanutele, oli sel korral pandud  hommikusse aega just koolinoortele mõeldes. Lavastus põhineb mitmekordselt auhinnatud autori Sarah Crossani noorteromaanil „Moonrise”, mis ilmus 2020. aastal ka eesti keeles Kristina Uluotsa tõlkes, pealkirjaga „Kuutõus”. Noorsooteatri lehelt võib lavastuse kohta lugeda järgmist: „Kasvav kuu” on lugu kahest vennast, kes tahavad üle kõige saada aru, miks nad on jõudnud sellisesse hetke, kus nad on. Mida nad on valesti teinud? Mida õigesti? 17-aastane Joe saab oma vanemalt vennalt ootamatu kirja. Ed on istunud kümme aastat kinni. Joe otsustab kõik muu kõrvale heita ja sõita võõrasse osariiki, et oma vennal vanglas külas käia. Veeta tema viimased nädalad koos. Jutustada ühist elulugu, püüda mõista ennast, oma vanemaid, oma hirme ja lootusi. Mida on üks elu väärt? Kui palju on meis jõudu, et oma saatust muuta?

Selle 3 h ja 15 min  kestva näitemängu on lavastanud Johan Elm ja vaatajateni toovad selle näitlejad Mart Müürisepp, Joosep Uus, Laura Kukk.

Etenduselt lahkusid mitmed õpilased väga suure hingeliigutusega, järelikult lugu toimis. Hiljem sai meile osaks ka põgus kohtumine väga hea rolli teinud Mart Müürisepaga, kes ütles, et ta annaks publikule kuldtähe nii sooja ja hea vastuvõtu eest ja suurepärase käitumise eest etenduse ajal, sest noorte etendustel paraku neid probleeme esineb päris palju.

Edasi ootas meid NUKU muuseumis ees lavamaketi loomise töötuba. Ka seal oli aluseks võetud nähtud etendus. Tööle asuti rühmades ja aluseks oli katkend lavateose aluseks olnud romaanist. Selle põhjal tuli edasi anda meeleolu, kujutada tegevuspaika ja ka tekstis mainitud unistusi, mida tegelased väljendasid. Enne töö alustamist läbiti lühike teooriakursus ja siis jagati rühmadele ülesanne. Esmalt tuli lugeda läbi tekst, märgistada ära seal kõik oluline tegelaste ja miljöö osas. Siis saadi kätte mustad pappkastid materjalidega, mis rühmati erinesid ja mida oli piiratud koguses. Tuli tööle panna loovus ja ülesanne siiski täita. Viimasena tuli tegeleda ka valgustusega, st lõigata õigesse kohta lavamaketis auk ja kasutada sobivas toonis filtreid, mille läbi mobiiltelefoni taskulambi rakendusega lavavalgust sai imiteerida. Kõige lõpuks tegi iga rühm ka esitluse ja selgitas, miks nende lavamakett just selline sai.

Pärast seda oli veel kõigil võimalus omal käel NUKU muuseumis ringi uidata.

Pärast väikest vaba aega vanalinnas hakkaski kojusõit. Meeleolud ja esmane tagasiside andis teada, et õppepäev oli igati korda läinud. Valminud lavamaketid on näitusena välja panduid kooli raamatukogus.

Tiina Brock, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

 

 

11.H suunapäeval domineeris must-valge

11.H suunapäev viis KUMUsse, Tallinna Ülikooli, Eesti Kunstiakadeemiasse ja VAT Teatrisse „Fausti“ etendusele.

11.H klassi suunapäev (29.09.23) algas KUMUs, kus esmalt vaatasime koos giidiga graafikanäitust „Läbi su silmaterade musta kuru“ ja sellele järgnevalt osalesime näitusega seotud graafikatöötoas, kus iga õpilane sai päriselt luua oma isikliku kuivnõelatehnikas teose.

Giid rääkis näitusel esindatud naisgraafikutest ja nende loomingust alates 1960. aastate teisest poolest Eesti kunstis ja ühiskonnas toimunud muutuste taustal. Kuna teosed ja neis käsitletud teemad paigutusid sujuvalt ka nüüdsesse kunstipilti, andis see muuseumitunnis võimaluse siduda neid tänapäeval aktuaalsete teemade ja probleemidega. Näitusel esindatud kunstnike loomingulist lähenemist kirjeldab hästi sõna „hübriidus“. Sünteesides tehislikke ja looduslikke elemente, pannes omavahel vabalt dialoogi nähtusi, materjale, lugusid, kehasid, müüte ja ruume, on loonud kunstnikud uusi kooslusi.

Muuseumitunnis prooviti kuivnõela, mis on üks mitmest sügavtrükitehnikast. Metallplaadi alternatiivina kasutati plastplaati, mis on pehme ja läbipaistev ning võimaldab võtta üks ühele ettevalmistatud kavandi või kasutada kopeerimismeetodit. Iga osaleja sai kavandada ja teostada graafilise lehe algusest lõpuni ning selle trükipressiga ära trükkida.

Pärast õppeprogrammi jäi veel piisavalt aega ka iseseisvaks püsinäituste vaatamiseks, mida kõik ka usinasti tegid, mõne jaoks jäi aega vähekski – 3 tundi KUMUs möödusid nagu linnutiivul.

Edasi suundusime Tallinna Ülikooli, kus paraku 2-tunnise programmi asemel sai osaks meile 50-minutiline lühitutvustus (probleemiks ühe tuuritegija ootamatu haigestumine), mis oli meile kõigile väike pettumus. Seega jäi meile  ajaauk, mille ekspromptideena otsustasime sisustada EKA külastusega. Kuna koolimaja on lahti ja seal on nii mõnedki näitused üleval, siis tundus see hea võimalus. Täiesti ootamatult astus meile aga koolimajas kohe vastu meie vilistlane Liisalota Kroon (arhitektuuri 3. aasta tudeng), kes lahkesti oli nõus korraliku majatuuri meile tegema. See meeldis absoluutselt kõigile, sest Liisa viis meid igasugustesse tagatubadesse, kuhu ametlikul ringkäigul ei satukski. Seega võitis sel korral EKA 1:0 TLÜ J

Nagu ikka, on humanitaaride suunapäeva üks osa alati teatrietenduse vaatamine. Seekordne lavalugu oli otseselt seotud ka koolis loetuga – Goethe „Faust“. Vaatasime seda VAT Teatris üsna alternatiivse lavaversioonina. Must-valge lavalahendus – tummfilmilik ja minimalistlik –  sarnanes väga hommikuse graafikanäitusega, aga oli mõjuv ja pakkus tõelise teatrielamuse.

Suunapäev läks igati korda, mida näitas ka õpilaste tagasiside.

Tiina Brock, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaelriid siit

 

2022/2023 õa

10.H suunapäev Viljandis

12. mail käis 10.H klass suunapäeval Viljandis, kus saadi põhjalik ülevaade TÜVKAst, Ugala teatrist ja vaadati ära Shakespeare´i üks kuulsaim komöödia „Kaheteistkümnes öö“.

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia (TÜVKA) on ikka olnud üks koolidest, mida humanitaarsuuna õpilased väisavad. Ikka selleks, et teada saada, kas see kool võiks olla üks võimalikest edasiõppimisvalikutest. Selgi korral andsid igast õppehoonest põhjaliku ülevaate õpilasesinduse liikmed, rääkides ka koolielust laiemalt ja isiklikumalt. Nägime ära nii peahoone koos selle igasugu salanurkade ja põnevate ruumidega, käisime läbi Vilma maja kõik tööruumid kangastelgede toast puutöökojani ja lõngade värvimise ruumist metallehete valmistamise töökojani, lõpetasime aga  hoopis videostuudios. Ka muusikamaja sai üle vaadatud. Kuna parajasti oli tundide aeg, siis saime paaris ruumis minikontserdi osaliseks ja helistuudios kohtusime ka ühe meie vilistlasega (Samuel Hõim), kes koos teiste esmakursuslastega sai teadmisi helirežii tööst.

Õppepäev TÜVKAs lõppes töötubadega. Ühes töötoas said õpilased valmistada butafooride töökojas sidruniviilu, mis pidi välja nägema niisama usutav kui päris sidruniviil. Seda need ka lõpuks olid. Teine oli näitekunstide erialasid tutvustav loovmängu töötuba, kus tuli nii mõnigi väljakutse vastu võtta ja oma kaaslast täielikult usaldada, nii nagu see ka laval käib.

Päeva teine pool möödus Ugala teatris, kus enne etendust tehti meile põhjalik teatrituur. Nägime ära nii maalisaali kui kostüümilao ja saime Cipollino toas peegelseina ääres lustida. Teatrimaagiat jagub nii lava peale kui lava taha.

Õhtu lõppes, nagu humanitaaride suunapäevad alati, teatrietendusega. Sel korral vaatasime värskelt lavale tulnud teatriklassikat – Shakespeare´i komöödiat „Kaheteistkümnes öö“. See lugu suutis naerutada tõsisemaidki vaatajaid ja pakkus nõudlikule vaatajale enamat kui lihtlabast nalja – pärlendav keelekasutus ja teravmeelsed aforistlikud ütlemised tekitasid mitmes õpilases soovi näidend tekstina kätte võtta ja üle lugeda, vaatamata sellele, et teos on kirjutatud värsivormis. Suurmeister on suurmeister!

Pikk päev sai lisaboonuse ilusa ilma näol ja õhtune etendus pühkis viimasegi väsimusilmingu. Saime laetud teadmistest, kultuurist, elamustest ja koosolemisest!

Koolis kirjutasid õpilased nähtud etenduse põhjal aga veel retsensioonid, millest pikemad 4-5 leheküljeni küündisid. Mõned neist tuleks saata ka teatrisse, sest see oleks neile väga magus tagasiside 🙂

Tiina Brock, emakeeleõpetaja ja humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

12.H üdini humanitaarne suunapäev Tallinna

Märtsikuu viimasel päeval toimus 12.H klassi viimane suunapäev gümnaasiumis. Kuna koolitee finišijoon juba paistab, siis oli ka suunapäeva fookus tuleviku valikutega seotud.

Külastasime kaht kõrgkooli: Tallinna Ülikkooli ja Eesti Kuntsiakadeemiat. Pealelõunane aeg oli seotud NUKU muuseumi ja Noorsooteatriga.

Tallinna Ülikoolis tehti meile põhjalik tuur kogu nende linnakus, st kõigis kuues omavahel ühendatud õppehoones. Sisulisem ülevaade anti aga humanitaarteaduste instituudi ja BFMi erialadest, sisseastumisest ja seal õppimisest. Oma kogemusi jagama oli tulnud ka LÜGi vilistlane Liisi Suitsberg, kes õpib BFMis suhtekorraldust.

EKAs võttis meid taas esmalt vastu LÜGi vilistlane Liisalota Kroon, kes õpib seal arhitektuuri. Tema tegi meile majatuuri, mille käigus nägime nii terrasse imeliste vaadetega vanalinnale kui ka erinevaid töökodasid ja tööalasid (puidu-, metalli-, keraamika-, skulptuuri töökoda ja arhitektuuriosakonna õppeala). Kuna oli veel koolipäev, siis nägime ka üliõpilaste õppepäeva melu ja saime nii mõnegagi neist jutule. Pärast rääkis Liisalota pikalt ja põhjalikult oma õpingutest, kooli siseelust, üliõpilaste võimalustest kooli ajal ja vastas mitmesugustele küsimustele. Hiljem tehti meile ka põhjalik ülevaade EKA kõigist erialadest ja sisseastumistingimustest.

Õhtune programm viis meid vanalinna, täpsemalt Lai tn 1, kus asub Noorsooteater ja NUKU muuseum. Tunniajane programm muuseumis oli meeliülendav ja emotsioone tekitav, sest nii uskumatu, kui see ka ei näi, meeldis ka abiturientidele väga proovida kätt eriliigiliste nukkudega mängides ja lausa minietendust andes, saime mitmel korral südamest naerda. Kohe kindlasti ei ole see muuseum ainult väikestele mõeldud, seda enam, et suur osa lavastustestki on vanematele kooliõpilastele või lausa täiskasvanutele mõeldud.

Nii oli ka meie selleõhtune etendus sobilik täiskasvanutele ja noortele 16+. Gogoli jutustuse „Sinel“ põhjal valminud samanimeline lavastus oli erinev kõigest, mida abituriendid varem teatris olid näinud. Tegemist oli visuaalse teatriga, kus kasutati palju plastilist liikumist, keerukaid lavadetaile, põnevaid kostüüme ja efektseid maske ning hüpnotiseerivat muusikat. Ainus, mida polnud, oli tekst… Noored nautisid, õpetajad samuti. Elamus oli võimas. See lugu sobib väga hästi lõpetama ka kogu üldhariduslikku kooliteed, sest rääkis sellest, kuidas inimene iseennast reedab, et paista teistele parem ja tugevam, kui ta tegelikult on. Ehk on see hea viimane õpetus eluteele kaasa 🙂

Tiina Brock, emakeeleõpetaja ja humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

10.H ja 12.H väisasid suunapäeval seekord Tartut

6. detsembril võtsid kaks klassi ette pika päeva Tartus, mis osutus igati sisukaks.

10. klass külastas ERMI, kus tehti giidiga koos tuur põhinäitusel „Kohtumised“, põhifookus olid rõivad ja rahvariided. Seejärel tehti teise giidiga tuur soome-ugri näitusel „Uurali kaja“, mis lõppes töötoaga, kus sai endale nähtu põhjal kaunistada torusalli soome-ugri mustrite ja maagiliste märkidega. Näitusel tuli eelnevalt ka erinevaid märke ning mustreid üles joonistada, et neid siis oma salli kujundamisel kasutada. Kokku kestis õppepäev ERMis kolm tundi ja oli otseselt seotud suunakursusega „Rahvakultuur“, kus samal ajal tehti just rahvariiete kaasaegsete töötluste kavandeid.

Sama pikalt toimus ka 12. klassi õppepäev Tartu Ülikoolis, mille vältel külastati koguni kolme õppehoonet. Tutvus TÜ-ga algas peahoonest, kus tehti üldine koolitutvustus: sisseastumisinfo, akadeemilise testi tutvustus, valdkondade ja erialade tutvustus. Sealt edasi liiguti kõrvalasuvasse humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna majja (Jakobi 2) ja edasi juba Delta majja tutvuma lähemalt  sotsiaalteaduste valdkonnaga.

Pärast söömispausi jätkus suunapäev ühiselt Vanemuise teatris. Esmalt toimus tunniajane ekskursioon Vanemuise suures majas, kus giidid tutvustasid teatri ajalugu ja näitasid lavatagust elu: kostüümiladu, töökodasid, lavatagust jpm. Sellele järgnes etenduse vaatamine, mis aga toimus Vanemuise väikses majas. Etenduseks oli W. A. Mozarti ooper „Don Giovanni“, mille on lavastanud Elmo Nüganen. Enamusele oli see elu esimene ooperikogemus ja sai õpilastelt väga head tagasisidet.

Ooperikülastus oli otseselt seotud muusikajaloo kursusega, samuti kirjanduskursusega: eelnevalt sai tunnis läbi räägitud ka libreto aluseks olnud näidendid Don Juanist.

Päev oli tõeliselt pikk ja seetõttu väsitav, aga  igati hariv ja emotsiooniderohke.

Siinkohal väljavõtted õpilaste tagasisidest:

VANEMUISEST

„Teatriekskursioon mulle meeldis väga.“ (12.H)

„Päeva tipphetk oli teatri lavatagustes ringiuudistamine. Sain teada palju uut ja huvitavat.“ (12.H)

„Vanemuise teatri ekskursioon oli põnev, väga lahe oli teatri tagatubades ringi käia.“ (12.H)

„Mulle väga meeldis tuur Vanemuise vanas majas. Giidid olid väga armsad ning rääkisid kaasahaaravalt. Meeldis, et nad kasutasid fotosid oma jutu ilmestamiseks, oli huvitav näha pilte vanast Vanemuisest. Mind üllatas, et väike maja suurest majast nii kaugel oli – arvasin, et tegu on mitmest lähestikku asuvast majast koosneva kompleksiga.“ (12.H)

„Vanemuise teatri giid meeldis mulle ka väga. Ta oli nii armas ja päikseline, et ma isegi tundsin, et oleks tahtnud kauem vaadata seal ringi ja kuulata, mida ta räägib meile. Ma ise väga armastan uurida ja vaadata lavataguseid dekoratsioone ja kostüüme, nii et see tuur tegi mu hingele väga mõnusa pai.“ (12.H)

„Vanemuise kohta ei jätku sõnu. Ma olin hämmingus kogu see aeg, kui lava taga olevate asjade ja töökohtadega tutvusime. Mu austus kõigi sealsete töötajate vastu on tõusnud kümme korda.“ (10.H)

„Väga meeldiv oli teatrituur. Giid rääkis väga huvitavat juttu.“ (10.H)

„Natuke oli kahju, et Vanemuises sai nii vähe ringi vaadata, aga see-eest sain aru, kui põnev sealne töö on. Endal tuli ka tahtmine sellises kohas töötada.“ (10.H)

„Tuur lavatagusesse ellu oli imeline sissejuhatus algavasse etendusse, mis tõesti tegi ootusärevaks.“ (10.H)

„Kõige meeldejäävam oli Vanemuises viibimine. Kõik need nähtud kostüümid olid väga ilusad ja detailsed, rääkimata peakatetest.“ (10.H)

„Mulle väga meeldis käia Vanemuise tagaruumides, kuhu üldjuhul me keegi niisama ei satu. Väga põnev oli vaadata kostüüme jne. Saime teada, et neil on umbes 100-150 tuhat kostüümi!“ (10.H)

„Vanemuise tuur oli über-äge kogemus: sai näha kõiki tagaruume.“ (10.H)

„Mulle väga meeldis võimalus käia Vanemuise tagaruumides. Sain teada, et laval on 200 ja lava taga samuti 200 inimest.“

OOPERIST

„Tegemist oli minu esimese ooperikogemusega ja kui ma hetke enne selle algust olin täiesti veendunud, et hiljemalt 20 minutiga ma magan, sest väsimus oli juba üsna suur, siis selleks mul võimalust isegi ei tekkinud, sest laval toimus pidevalt nii palju. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ooper nii absurdselt naljakas saab olla. Igatahes mulle meeldis.“ (12.H)

„Kõige-kõige oli minu jaoks ikkagi ooper. Üldjuhul eelistan siiski sõnateatrit, kuid endalegi üllatuseks hakkas mulle ooper tohutult meeldima. Esimest korda elus nägin, kuidas etendus sai alguse juba siis, kui rahvas alles saali kogunes. Olin lavastuslikust poolest nii lummuses, et puhtalt seetõttu jääb see ooper mulle igaveseks meelde.“ (12.H)

„Ooper väga meeldis mulle ning ma usun, et esimeseks ooperiks oli see väga hea valik. Ma kindlasti sooviks veel nii head ooperit näha.“ (12.H)

„See oli elu esimene ooperikogemus, aga võin kindla peale öelda, et viimaseks see ei jää. Armusin vist ooperisse ära :)“ (12.H)

„Ooperi poolest olin üllatunud. Läksin sinna mõttega, et jään kindlasti magama, aga võta näpust, sain hoopis naerukrambid sellest absurdsusest. Esimese ooperi kohta enda elus ütleks – polnud paha.“ (12.H)

„Ooper oli väga huvitav, kuigi subtiitrite vaatamine oli vahepeal väsitav, sest need olid nii kõrgel. Mulle meeldis kogu lava peal toimuva kõrvalt ka orkestrit jälgida. Lahe oli vaadata, kuidas nad vahepeal haigutasid ja lihtsalt omavatel juttu ajasid ning naersid.“ (12.H)

„Ooper oli umbes täpselt selline, nagu ma seda ette kujutasin – ei rohkem ega vähem. Olles ooperi puhul pigem klassikalise tõlgenduse fänn, siis tohutut vaimustust ma ei kogenud ning tõenäoliselt sõbrale ei soovitaks. Sellegipoolest oli päris naljakaid ja lõbusaid hetki ning vürtsi pakkus etendusse Don Giovanni ja Leporello duo. Veel meeldis mulle Donna Elvira osatäitja ning tema pilkupüüdvad kostüümid. Kohati tunnen, et lavastus teeb sellele materjalile isegi pisut liiga, aga see on juba maitse küsimus ning maitse üle ei vaielda. Don Giovanni osatäitja oli aga väga võluv ja sobis oma rolli äärmiselt hästi.“ (12.H)

„Ooperist rääkides, oli see mu esimene kord kui külastasin ooperit. Mulle meeldib, et mu esimene kogemus oli just sellise ooperiga, mis tekitas minus igasugu võimalike tundeid: hirmu, üllatust, kurbust, algul isegi veidi igavust (kui tegevust veel eriti ei olnud) jne. Kõige lahedam lahendus sellest ooperist oli see, kui hipid hakkasid publiku juurest külje pealt koos laulma. Algul ma ehmatasin ära, aga see tekitas lõpuks nii võimsa tunde nagu keegi laseks kõlaritest vokaali. Samuti mul tuli ooperi ajal mõte, et tegelikult on nii huvitav, kuidas kõik näitlejad peale ooperit tulevad oma rollist välja ja elavad oma elu täiesti teise iseloomu, välimuse ja eluviisiga. See kuidas igal näitlejal oli ülesanne näidata tegelast, kellel oli oma omapära, iseloom ja käitumine, milles nad pidid 3 tundi ooperi lõpuni olema, see väärib reaalset aplausi . Muidugi tunnen, et kui ooper oleks olnud eesti keeles, siis ma oleks sisust paremini aru saanud, kuna ooper oli ladina keeles ja laval oli nii palju tegevust, et ma ei suutnud oma silmi sealt subtiitritele üle viia, sest kartsin millestki maha jääda.“ (12.H)

„Ooper oli hämmastav ja lõbus.“ (10.H)

„Ooper oli väga lahe, mul tekkis mitu korda kananahk. Kõik näitlejad olid ägedad.“ (10.H)

„Ooper oli väga hästi lavastatud a põnev, aga see oli liiga õhtul ja väsitav oli lugeda teksti ning vaadata samal ajal laval toimuvat. Imetlen, kui kaua ja hästi nad suutsid terve ooperi vältel nii puhtalt laulda.“ (10.H)

„Minu päeva lemmikosa oli kindlasti ooper. Ausalt arvasin, et sellised asjad mulle ei meeldiks ja et ooper on igav. Tegelikult oli väga põnev. Laval toimus nii palju asju, aga ikkagi oli arusaadav, millest ooper rääkis. Pärast muljetasime klassikaaslastega, mis meile meeldis ja mis ei meeldinud.“ (10.H)

„Ooper oli täiega vinge. Eriti meeldisid mulle kaks tegelast: Leporello ja Constanze.“ (10.H)

„Ooperis käisin esimest korda ja jäin väga rahule. Alguses oli veidi kaootiline, kuid kõige paremas mõttes. Lõpp meeldis väga. Lemmik oli Leporello. On võimalik, et see teatripisiku müüt on õige (nagu giid rääkis), sest pärast Kaarel Irdi kuju sõrme katsumist Vanemuise peamajas tunnen minagi, et hakkan teatris veel päris palju käima.“ (10.H)

„Ooperis käik  oli kindlasti kõige põnevam, sest etendus oli tõesti hea.“ (10.H)

„Ooperis käisin esimest korda, võin julgelt väita, et sain endale ooperipisiku külge. Mulle väga meeldis see õhkkond, mis seal oli. Olen alati ette kujutanud, et ooper on n-ö eliidile, aga seal olles ei tekkinud tunnet, et nagu me ei kuuluks sinna. Ooper ise oli suurepärane.“ (10.H)

„Kõige rohkem olen üllatunud sellest, et see ooper oli super hea. Ma olin algul väga skeptiline, kuna muusikatunnis kuuldud katkendid pole üldse meeldinud. Läheksin isegi teist korda vaatama seda etendust.“ (10.H)

„Ooper oli põnevam, kui arvasin. Oli nii vau-hetki kui ka naljakaid. Tundsin ära ka paar muusikapala.“ (10.H)

„See, kuidas inimesed laulsid laval 3 h järjest, oli lummav. Algus oli küll väga aeglane, kuid edasi läks põnevaks ja laulmine oli nii hea!“ (10.H)

„Õhtune ooper oli lemmikosa päevast. Ainuke miinus oli see, et subtiitrid olid nii kõrgel.“ (10.H)

TARTU ÜLIKOOLIST

„Ütlen ausalt, et ma ei teadnud, et Tartu Ülikool nii suur on. Kõik nägi nii puhas ja ilus välja.“

„Tartu Ülikool oli minu aoks põnev ning see info, mis me saime, on kindlasti vajalik sisseastumisel. Ma sain kindlasti mõtteid juurde ning tekkis ka lootus TÜi sisse saada.“

„Tore oli külastada Tartu Ülikooli, kuna olen alati tahtnud seda seest näha.“

„Ülikoolis käimine oli jube vajalik. Olles abiturient, kes ei tea, mida edasi õppima minna, siis see ülevaade Tartu Ülikoolist andis natuke aimu edaspidisest. Eriti meeldis, et saime tutvuda sealsete erinevate valdkondadega.“

„Ülikooli peahoones oleks soovinud natuke rohkem ringi vaadata ja selle hoone kohta kuulata, kuid üldinfo oli huvitav. Tore oli kuulata ka ettekannet uurimusest tänapäeva noorte keelekasutuse kohta. Delta hoone oli tohutult vinge ja moodne.“

„Tartu Ülikooli tutvustus pani mõtlema, et võiks sinna õppima minna.“

„Tartu Ülikoolis käik oli kasulik. Sain parema ülevaate koolist ning see aitas mul teha kindla otsuse.“

„Kõige põnevam oli Tartu Ülikool. Kui mulle enne ühtegi mõtet ei tulnud, mida peale gümnaasiumit teha, siis nüüd tuli mul päris mitu ideed. Sain aru, et võibolla mu siht polegi humanitaarained.“

„Tartu Ülikool tundus põnev, oleksin väga tahtnud rohkem näha. Esimestest majadest kõndisime ainult korra läbi ning istusime ülejäänud aja klassiruumides ja kuulasime esitlusi, kuid Delta majas tehti meile korralik ringkäik ja meid vastu võtnud meesterahvas rääkis liikumise ajal. Sedasi oli palju huvitavam. Mul on kahju, et peamajas ning humanitaarvaldkonna hoonetes seda ei tehtud, kuna Delta majja (mis jättis kõige tugevama mulje) minusugune tõenäoliselt mitte ühtegi loengusse ei satu – matemaatikat, majandust või IT-d mul plaanis õppima minna ei ole. Loodan aga minna varsti Tartusse tudengivarjuks ja külastada ka neid avatud uste päeval.“ (12.H)

„Ootasin Tartu Ülikoolis rohkem hoonetuuri saada, sest tegelikult paljud asjad mida näiteks esimesel esitlusel räägiti, on ka avalehel kirjas ja ma oleks võinud samamoodi ise sealt informatsiooni leida huvi korral. Muidugi saan aru, et ruumides olid loengud ehk oleks võinud ikka veits rohkem jalutada seal majas ja vaadata just energia poolest ka, kas see koht sobib mulle või mitte. Mulle väga meeldis Delta maja. Seda inimest, kes meile kooli tutvustas, oli väga huvitav kuulata. Seal sai isegi rohkem vaadata ja tutvuda majaga, mis mulle samuti meeldis.“ (12.H)

ERM-ist

„ERMis oli väga huvitav. Väga meeldiv oli rahvariiete näitus ja üldse kuidas kõik ruumid välja nägid.“

„ERMis mulle väga meeldis, üldiselt olen ise ka huvitatud moest ja ajaloost. Põnevad olid need igasugused käigud ja väljapanekud. Sain palju uut ja põnevat teada. Eriti meeldis esimene näitus.“

„Muuseumis oli tore, aga ausalt öeldes oleks mulle meeldinud, kui ERMis giidi poleks olnud, sest mulle isiklikult meeldib asju ise vaadata ja lugeda. Natuke rohkem aega oleks võinud me ka seal olla, et oleks jõudnud teistes saalides ka käia.“

„ERMis oli tore. Sain teada palju uut ja huvitavat rahvariiete kohta.“

„Minu arvates jäi ERMis kõik isegi natuke liiga lühikeseks, oleksin tahtnud rohkem süveneda. Aga sellepärast on mul ootus sinna millalgi tagasi minna.“

„Arvan, et kõik võiksid vähemalt korra külastada ERMi, sest see on väga suurepärane.“

„ERMis meeldis giidi jutt rahvarõivaste ja muu kohta.“

„ERMis käia oli äge ning mulle meeldis, kui hästi kõik oli organiseeritud.“

„Huvitav oli enda välja mõeldud mustritega torusalli kujundada.“

„ERMis oli väga palju põnevaid asju ja näitusi. See oli tõesti väga ilus.“

Tiina Brock, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

11.H loovkunsti ja kirjanduse ühisprojekt „Jäljed“

Humanitaarsuuna 11. klassidel on igal aastal teema, mis läbiva niidina ühendab nii loovkunsti, lavakunsti kui ka kirjanduse ja eesti keele kursusi. Sel aastal on teemaks „Jäljed“. See sai teemaks ka projektile, mille kunstiline idee ja tehniline teostus sündis loovkunstitundides ning tekstilise osa ehk luuletuste valimisega tegeleti kirjanduse tundides.

Eeltõuke kunstiliseks teostuseks kontseptuaalse kunsti vallas said noored septembri lõpus toimunud suunapäeval, mil külastati KUMUs nullindate näitust ja osaleti sealses töötoas.

Tööd valmisid rühmatööna, millele eelnes ajurünnak. Seega alustati ideest ja vormist ning alles seejärel hakati otsima sobivaid luuletusi. Sel korral lähtus tekst kunstist. Varasemalt on olnud vastupidi – tekstidele toetudes on loodud kunstiline teostus.

Kuna oktoober on vaimse tervise kuu, mõjutas see tugevalt tegijaid. Võib öelda, et kõik tööd on seotud ühel või teisel moel jälgedega, mida jätavad vaimse tervisega seotud probleemid inimesesse. Tööd paistavad silma väga leidlike ideede ja lahenduste poolest. Samuti on luuletekstide autorite valik aukartust äratav, alates L. Kodulast ja J. Liivist kuni D. Kareva ja Rupi Kaurini, sekka meie oma vilistlase Karl-Christoph Rebase luuletusi.

Tööde esitlused olid huvitavad ja nauditavad, millest üks lõppes ka mini-performance´iga.

Traditsioone jätkates oli esitlusi vaatamas ka 10.H klass, saamaks aimu, mis neid järgmisel aastal ees on ootamas. Nähtu tekitas ilmselget huvi ja ootust järgmisel aastal ka ise midagi sarnast proovida teha.

11.H klassi õpilaste looming on kõigile vaatamiseks ja lugemiseks välja pandud kooli raamatukogus.

Juhendajad

Tiina Brock (kirjandus)

Karel Rahu (loovkunst)

 

Kumust Faustini ehk 11.H suunapäev Tallinnas

Me käisime 28. septembril Tallinnas suunapäeval. Päeva alustasime kell 11.00 Kumu kunstimuuseumis, kus algul tegime ära meile juba traditsiooniks saanud klassipildi ühe erilise diivani peal ehk diivan autorehvidest. Pilt tehtud, liikusime koos giidiga viiendale korrusele näitusesaali poole. Sinna läksime liftiga, mis on võimeline mahutama ka kasvõi auto.

Jõudsime kohale ning me kõik olime valmis lihtsalt kuulama üht tavalist tuuri 2000. aastate kunstist koos giidiga, kuid see, mis meiega seal juhtuma hakkas, oli lihtsalt ootamatu. Meid jagati neljaliikmelisteks gruppideks ning iga grupp sai omale kohvri, kus olid sees vihjed. Niisiis, me hakkasime mängima seiklusmängu, kus lahenduse leidmiseks pidime läbima õiges järjekorras olevad punktid. Rada oli katsumusterohke ning omajagu peamurdmist nõudev, sest vihjed olid väga loominguliselt seotud erinevate kunstiteostega ning iga järgmisse punkti minek tähendas kahest vihjest arusaamist. See oli nii lahe kogemus ning meie klass jäi selle rajaga väga rahule. Pärast saime veel natuke iseseisvalt Kumus ringi uudistada ja avastada erinevatel kunstiajastutel tehtuid töid.

Järgmiseks liikusime EKA-sse ehk Eesti Kunstiakadeemiasse, kus meile tutvustati koolis õpitavaid erialasid ning näidati kooliruume nii seest kui ka väljast. Pilku püüdsid väga akadeemia mõlemad terrassid, mis avasid vaate Tallinna linnale. Me läksime mööda ühest performance´ist ehk  tudengist, kes oli elanud kuu aega koolimajas, sealt kordagi lahkumata. Ta oli hõivanud endale ühe nurga, kus ta elas ja kirjutas iga päev ümber üht kunstiajaloo õpikut, seal ta tegi endale kuuma veega nuudleid ja magas. Performance pidi lõppema, kui raamat saab ümber kirjutatud.  Päris huvitav vaatepilt, ütleme nii. Ikkagi kunstiinimene!

EKA-t tutvustas meie kooli vilistlane Liisa-Lota Kroon, kes õpib seal arhitektuuri. Ta rääkis väga põnevalt, kuid samas rääkis ausalt, kuidas seal asjad päriselt käivad. Meil õnnestus ühte klassiruumi sisse ka astuda ning õppejõud võttis meid super hästi vastu. Isegi nii hästi, et arvas, et me oleme moedisaini tudengid, kes tulid tundi. Lõpetuseks saime veel vaadata ning nautida tudengite endi loodud näitust.

Päeva lõpetasime VAT Teatri etendusega “Faust”. See lavastus oli inspiratsiooni saanud nii J. W. Goethe värsstragöödiast “Faust”, F. W. Murnau filmist “Faust” ning C. Marlowe näidendist “Doktor Faustuse traagiline lugu”. Osades: Katariina Ratasepp, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo ja Madis Muul (süntesaator). Tegemist oli tummfilmi stiilis etendusega, kus algul näidati filmi ning ühel hetkel läks justkui filmilint katki ning näitlejad hakkasid ise tummfilmi edasi mängima. Rõhku oli pandud liigutustele ja keha väljendusele erinevates olukordades. Teksti esitasid lava kõrval seisvad näitlejad ja lavalolijad mängisd tummalt. Lisaks oli muusika klaveril, nagu tummfilmile kohane. Etendust hoiti äärmiselt minimalistlikuna ning see tuli neil suurepäraselt välja. Meie klass ja üleüldine publik jäi nähtuga ülimalt rahule ning ei imestaks, kui nii mõnigi läheb seda etendust veel kordi ja kordi uuesti vaatama. 11.H soovitab!

Me jäime suunapäevaga väga rahule. Suunapäeval oli nii õppe-eesmärk kui ka meelelahutuse pool. Ootame juba järgmist suunapäeva!

Jasper Klippberg, 11.H õpilane

Vaata pildigaleriid siit

 

 

2021/2022 õa

10. humanitaarklassile andis tundi näitleja Laura Niils

10. humanitaarklassi suunakursuse „Draama ja teater“ viimasel nädalal oli võimalus õpilastel kohtuda ka näitlejaametit pidava Laura Niilsiga. Õpitud teooria kohta sai küsida ka pärisnäitlejalt. Näiteks, kuidas sünnivad erinevad lavateosed, kuidas valmib roll laval või millised erinevused on teatris ja filmis näideldes. Laura koduteater on Must Kast ja näitlejahariduse sai ta Viljandi Kultuuriakadeemiast. Seega jagus küsimusi ka nende kohta.

Olles vaatamas käinud ka Musta kasti etendusi „Pidu katku ajal“ ja „Carmen“, siis muidugi sai teada ka nende lavastuste sünni kohta. Sai selgeks, et pealtnäha glamuurne näitlejaamet ei täidagi üksipäini rahakotti – vaja on mõnd tööotsa veel – ja ennast peab ise nähtavaks tegema, et pakutaks rolle või muid töövõimalusi. Ometigi paneb see töö silma särama ja kaalub üles mõne paremini tasustatud töö – kui loomingulisus on elu osa, siis seda rahaga mõõta ei saa. Ei heiduta ka see, kui teinekord etenduse ajal murdub jalaluu või ununeb tekst.

Innustav ja unistusi toitev kohtumine jättis jälje nii mõnessegi tulevasesse teatrikooli ukse taga seisjale ja loodetavasti ka sissepääsejale.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

 

10.H suunapäev täis muusikat

10. humanitaarklassi suunapäev möödus Tallinnas ja oli kantud muusikast ning teatrist.

Päev algas Teatri- ja Muusikamuuseumi külastusega Müürivahe tänavas. Seal sai kinnistada teadmisi eesti teatri ajaloo osas ja teada ka midagi uut: eriti köitvalt mõjusid aga vanad pillid, mida sai kuulata ja mõnda ka ise mängida, nagu näiteks väntorelit. Lõpuks sai muuseumitornis ise päris bändi teha.

Pärast seda jäi vaid väikse jalutuskäigu kaugusele Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, kus esmalt saime kuulata-vaadata klassikalise laulu magistrieksamit. See oli tõeliselt meisterlik esitus ja seetõttu väga nauditav kuulamine. Pärast seda liikusime 5. korrusele, kus ümmarguse nn senatilaua taga rääkisid koolist ja sealsetest õppimisvõimalustest prorektor Henry-David Varema ja lavakunsti osakonna peakoordinaator Mart Koldits. Sellele järgnes juba koolimaja tutvumistuur.

Muusikat jätkus selleks päevaks veelgi. Õhtul ootas meid Estonia teater, kus esmalt tutvustas teatri ajalugu ja tagaruume orkestrant Ann Õun, kes samal õhtul ka meile balleti taustaks orkestris mängis. Õpetajana olen neid teatrituure omajagu läbinud, aga on uskumatu, et iga kord on ka uut infot ja tuuri ülesehitus mõneti erinev.

Meeleoluka ringkäigu järel oli veel aega osta kavaleht ning tutvuda balleti „Bajadeer“ libretoga, misjärel nauditav vaatamine 1. rõdult võis alata.

Kokkuvõttes oli päev suurepärane täiendus kursusele „Draama ja teater“ ning kindlasti ka muusikaajaloole hea lisand. Toredat õppepäeva kaunistas ka ilus ilm 🙂

Tiina Brock, klassijuhataja, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

11.H suunapäev folkmuusika pealinna Viljandissse

Neljanda perioodi viimasel päeval (22.04) toimus 11.H klassi suunapäev Viljandisse, tutvumaks õppimisvõimalustega Viljandi Kultuuriakadeemias ja teatrielu korraldusega Ugala teatris. Loomulikult lõppes suunapäev humanitaarsuunale tavapärase teatrikülastusega.

Esmalt said õpilased kahte gruppi jagunenult ringkäigu kultuuriakadeemia peamajas, seejärel Vilma majas, kus sai näha puidu-, metallitöö ja rahvusliku käsitöö ja butafoori eriala õpperuume. Viimaseks jäi muusikamaja külastus, kus ühel grupil õnnestus ka Celia Roose juhendatavas individuaallaulutunnis korraks kaasa lüüa ning regilaulu laulda. Ära nähti kõik pilliklassid, lauluklassid ja salvestusruumid.

Pärast ligi kahetunnist kooliga tutvumist algasid töötoad. Üks rühm osales muusikasalvestuse töötoas, teine sai muusikaanalüüsi tunni, mis kujunes väga meeleolukaks ja informatiivseks ning ka võistluslikuks. Saadi teada, millistest osadest üks poplugu koosneb ja kuivõrd matemaatiline ühe loo „konstrueerimine“ tegelikult on.

Pärast lõunapausi, mille ajal tänu imeilusale ilmale saadi omapäi  Viljandi linna iluga lähemalt tutvust teha, jätkus päev Ugala teatris. Tunniajane ringkäik teatrimaja tagaruumides andis põhjaliku ülevaate ühe teatri lavatagusest elust ja ühtlasi ka räägiti põhjalikult teatri ajaloost. Näha sai nii dekoratsioonide valmimise ruume, kostüümiladu, majandus- ja puhkeruume, kõiki teatrisaale ja viimaseks Cipollino tuba, mis on isegi täiskasvanule põnev ruum, täis salapära ja teatrimaagiat. Teatris üleval olnud näituselt leidis üks õpilane ka oma ema kunstilise portreefoto, see oli üllatuseks nii giidile kui teistelegi.

Päev lõppes muusikaliga “Once”, mis oli väga mõjuv oma eripärasusega. Sellest andis tunnistust ka aplausi ajal püsti tõusnud publik.

Päev õnnestus igati, oli informatiivne ning hariv.

Tiina Brock, humanitaarsuuna juht, emakeeleõpetaja

Vaata pildigaleriid siit

 

 

12.H suunapäev Tallinna Ülikooli ja Estonia teatrisse

Abiturientidest humanitaaride  suunapäev, mis pidi juba toimuma detsembris ja hoopis Tartusse, lükkus koroonapiirangute tõttu aina edasi ja teostus lõpuks hoopiski teises linnas kolm kuud hiljem (22.03).

Tallinna Ülikooli pole meie õpilased juba paar aastat enam külastada saanud, nüüd see siis õnnestus lõpuks. Humanitaarsuuna huvi oli seotud Humanitaarteaduste instituudi ja Balti filmi, meedia ja kunstide instituudiga. Mõlema instituudi õppimisvõimalustest ja erialadest saadi esmalt põhjalik ülevaade loengul-esitlusel BFMi suures kinosaalis.

Seejärel oli võimalus vaadata tudengi-Oscari võitnud lühifilmi „Mu kallid laibad“. See film võitis auhinna Student Academy Award (Ameerika Ühendriigid), 2020. aastal. Saadi kuldmedal – parim tudengifilm rahvusvahelise mängufilmi kategoorias / Gold medalist in international Narrative category. Filmi vaatamise järel toimus põnev kohtumine ka filmi tegijatega (režissöör, produtsendid, operaator), kahjuks oli puudu filmi monteerija, LÜGi 2. lennu lõpetanud Kaupo Muuli, kes viibib õpingutel Inglismaal. Filmitegijad avasid nii selle filmi tegemise tausta kui ka rääkisid üldse oma õpingutest antud koolis.

Päev Tallinna Ülikoolis lõppes tunniajase majatuuriga. Näha sai nii Eesti üht parimat helistuudiot, filmistuudioruume, kus parajasti käisid ka filmivõtted, ja blackbox-ruume tantsijatele jpm.

Pärast lõunapausi jätkus päev Estonia teatris, kus enne õhtust etendust tehti tunniajane teatrituur ruumidesse, kuhu muidu ei pääse. Ruumides, kus ka külastaja käia saab, tutvustati nii teatri ajalugu kui ka seda, mida külastajana nii fuajees kui kohvikute ruumides ja teatrisaalis tähele panna.  Uusi teadmisi ja põnevust jagus: näha sai nii õhtuse etenduse peaosatäitjate grimmi valmimist kui ka akside vahelt saali kiigata, samuti näidati kätte jäljed, mis viitavad II maailmasõja purustustele ja räägiti kuulsast teatrisaali laemaalingust jpm. Ekskursiooni viis läbi õhtul ka ise lavale astunud estoonlanna Pille-Riin Rajavee.

Õhtu lõpetas muusikal „Viiuldaja katusel“, mis kindlasti tänasel päeval kannab ka teatavat lisatähendust, kui ainult see, mis sinna algselt sisse on kirjutatud. Publiku tänu ning rahulolu oli tunda ja näha ka aplusist, milleks tõusti püsti.

Päev  õnnestus igati nii emotsionaalses kui informatiivses mõttes.

Tiina Brock, suunajuht ja emakeeleõpetaja

Vaata pildigaleriid siit

 

 

Mängu lainel koolitund

10. humanitaarklassi kirjandustund toimus Haapsalu Linnagaleriis, kus praegu on üleval LÜGi ja Haapsalu kunstikooli ühisnäitus „Mängu lainel“.
10. H klassi õpilased said näituse põhjal ülevaate sellest, mis neid järgmisel aastal loovkunsti tundides ees ootab – kunst ei ole ainult kaunid pildid seintel, vaid ka näiteks kell, mille seier vaid edasi-tagasi liigub, roosa karvase materjaliga kaetud kraanikauss või suur roosa aju meenutav kast, kuhu sisse saab pugeda. Sel korral aga olid näituse eksponaadid materjaliks, millele kirjandustund oli üles ehitatud. Oli arutlus- ja loovülesandeid, üksi- ja paaristööd. Materjali jätkunuks kauemakski kui üheks tunniks. Inspireeriv oli see igal juhul nii õpetajale kui õpilastele.

Kellel veel näitus nägemata, siis aeg seda üle vaadata on 27. märtsini.

Tiina Brock, emakeeleõpetaja

 

Külalisõpetajad humanitaarsuuna tundides

Teise perioodi viimasel koolipäeval astusid  humanitaarsuuna emakeeletundides õpetajarolli Siim Jürise (LÜGi vilistlane ja endine monarh) ning kohalik kunstnik Tiiu Randmann-Mihkla (LÜGi endine kunstiõpetaja).

Siim Jürise, kes praegu töötab Kaitseressursside ameti värbamiskeskuses ja on eelnevalt lõpetanud BFMis reklaami ja imagoloogia eriala, rääkis 11. kl noortele propagandast meedias. Peale lühikest loengut-esitlust said õpilased rühmatöös uut infot ka praktiliselt kasutada. Propagandailminguid leiti nii uudistest kui reklaamidest.

Tiiu Randmann-Mihkla õpetas aga 10. ja 12. kl noori kaasaegset kunsti tõlgendama ja vaatama n-ö pildi taha. Taas toimus pärast lühikest loengut rühmatöö, mille käigus õpilased kunstniku enda taieseid mõtestasid ja analüüsisid, tehes seda nõnda, et külalisõpetaja isegi imestas, mida tema töödes nähakse.

Külalisõpetajad rikastasid tavatunde ja avardasid kindlasti ka silmaringi. Oleme tänulikud!

Tiina Brock, emakeeleõpetaja ja humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

11.H suunapäev Tallinnas

Olenemata karmidest piirangutest sai 11.humanitaarsuund 12. novembril pidada oma suunapäeva Tallinnas.

Esimeseks sihtpunktiks oli Teatri- ja Muusikamuuseum, kus kaks kuraatorit tutvustasid meile Eesti teatrite ajalugu. Tuur sai alguse juba koridorist ning jätkus mööda treppi seintel olevate infotahvlitega tutvudes – esimene professionaalne lavastaja, esimene kutseline naisnäitleja, esimene kutseline teater jne. Kui trepipealne osa oli möödas, sisenesime ruumi, mis oli jagatud kuueks eri temaatikaga nurgaks. Igas nurgas räägiti meile sellega seonduvat: ballett „Kratt“ või Vilde „Tabamata ime“, kostüümid ja rekvisiidid – kõik said kuraatori abil teise tähenduse. Kõige viimaseks suundusime maja kõrgeimasse punkti ehk torni, kus toimus pisike tagasisidering ning seal lõppes ka meie tunniajane kuraatorituur. Kahjuks ei jätkunud piisavalt aega, et me oleks saanud omapäi muuseumis ringi vaadata, kuid rahule jäime muuseumiga siiski.

Järgmisena liikusime bussiga Kumusse. Seal tegime tutvust Nõukogude ajaga näitusel „Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst.” Võib ju arvata, et näituse vaatamine ja giidi kuulamine on igav, kuid mitte sugugi. Meie teejuhiks olnud giid rääkis teoste kohta hästi huvitavalt ja kaasahaaravalt. Samuti saime ka ise osaleda erinevates tegevustes. Näiteks pandi meid mõneks minutiks suurde lifti kinni, kus me pidime ruttu ühe happening’i tegema, ehk igaühele anti kätte punane paber, mille abil tuli kiiresti mingi inimskulptuur teha. Lisaks uurisime/võrdlesime nõukogudeaegseid kutseid, otsisime näituselt etteantud märksõnaga kokku käiva teose ning joonistasime selle paberile. Kui näitus vaadatud, oli aeg süüa. Sõime Kumus kohapeal ning pärast seda oli pool tunnikest vaba aega ise ringi uudistada. Sellel ajal vaatasid osad meist Jeremy Shaw’ näitust „Phase Shifting Index”. See oli tavalisest rahulikust näitusest hoopis teistsugusem. Teosed olid meieni toodud ekraanide vahendusel.

Ja saabuski juba aeg liikuda Eesti Draamateatrisse etendust „Mefisto” vaatama. Enne seda oli meil infotund teatrimajas, kus räägiti etenduse lavastajast Kertu Moppelist ning tehti eeltutvustus etenduse paremaks mõistmiseks.

Pärast infotundi algas etendus, mis kestis umbkaudu kaks ja pool tundi. Etendus põhines sellel, kuidas peategelane Hendrik Höfgen oli saanud suure rolli näidendis „Faust”, samal ajal kui Saksamaal tulid võimule natsionaalsotsialistid. Seetõttu pidi Hendrik valima, kas jätkab oma karjääri koostöös poliitilise jõuga või seisab oma väärtushinnangute eest, mis muidugi tähendanuks tema karjääri lõppu. Etendusest tooks välja paar meeldejäävat kohta või asja:

• Natside lipud, mis pandi  rõdu äärde rippuma.
• Suremise kujutamine – surma saanud inimesele lakkas valgus paistmast ja ta lihtsalt  eemaldus paugu saatel lavalt, ehk polnud vaja mingisugust relva või mingit  muud tapmisviisi demonstreerida.
• Kasutati ekraani ja kaamerat, et rahvas näeks, mis lava tagapool ja teatri teistes ruumides toimub.
• Erinevad lõhnad jõudsid publikuni, näiteks suitsu-, supi- ja viirukilõhn.
• Otse inimeste ees laval vahetati kostüüme.

Hiljem klassiga etendust analüüsides oli ilmselge, et kõigile meeldis „Mefisto“, nähtud etendus oli erakordselt hea. Soovitame soojalt kõigil seda vaatama minna. Vaatamata rangetele piirangutele ja plaanide muutustele oli meil väga vahva päev Tallinnas.

Briti Elise Jõpiselg, Henrieth Kampmann, 11.H õpilased

 

Õppepäev Tallinnas Kalamajas ja Telliskivis

30. septembril käis 10. humanitaarklass oma esimesel suunapäeval. Selle käigus külastati EKKMi näitust „Intensiivsed paigad“, mis oli Tallinna Fotokuu´21 peanäitus. Giidi abil saadi targemaks kaasaegse kunsti videoinstallatsioonide mõistmisel ja mõtestamisel. Kõik õpilased olid Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis esmakordselt. Uudistamist jätkus ka omapäi nii majas sees kui väljas.

Sealt edasi viis jalutuskäik mööda kunagist kultuurikilomeetrit Patarei vanglani, mis oli avatud oma endisel kujul viimast päeva. Seal tegi põhjaliku ekskursiooni näitusel „Kommunism on vangla“ ajaloolasest giid, kes selgitas kogu maja lugu selle ehitamisest kuni 21. sajandini. Põnevust jagus nii vangla ümbrust uurides, rääkimata õõvastavatest siseruumidest.

Päeva teine pool möödus Telliskivi Loomelinnakus, kus vaba aja veetmiseks sai külastada erinevaid söögikohti, galeriisid ja näitusi. Päev lõppes aga traditsiooniliselt teatrietendusega. Seekord Musta Kasti etendusega „Pidu katku ajal“, mida esitati Vaba Lava teatrisaalis.

Ka kojusõit möödus õpilaste laulu saatel, mis andis tunnistust õnnestunud päevast.

Allpool saab lugeda õpilaste arvamusi.

EKKM

Suunapäev õpetas mulle kaasaegsest kunst arusaamist, sain teada, et kunstiteosed ei pea olema ainult paberil, vaid võimalusi on tegelikult palju.

Ma õppisin vaatama kunsti teise pilguga.

Muuseumis nähtud kolmas video oli väga hüpnotiseeriv.

Avastasin enda jaoks filmide süvamõistmise.

Sain teada, et kaamera liikumissuunal on oluline tagamõte.

Avastasin, kuidas videokunsti hinnata ning selle põhjal kunstniku sõnum kätte saada.

Sain teada, et kõigel on tagajärg – pean silmas videos nähtud Hollandi tehissaart sealse toksilise veekoguga – ja et kõik ei ole nii, nagu esmapilgul tundub.

Minu jaoks täiesti uus kogemus oli EKKM. Kõige rohkem meeldis giid, kes kõik palju huvitavamas rääkis ja nii palju uut jäi meelde tänu sellele.

Kõige rohkem meeldis EKKM , kuna tundsin end teistmoodi neid videoid vaadates.

PATAREI VANGLA

Sain palju uut teada ajaloost ja maailma ebaõiglasest poolest.

See päev õpetas, kui oluline tegelikult on Eesti ajalugu.

Sain paremini aru, kui jube ja hirmus oli elada  kommunismi ajal.

Sain oma silmaga näha, kus ja millistes tingimustes elasid vangid eelmisel sajandil.

Sain aru , kui kohutav ja hirmutav on vangla.

Sain teada, et patarei vangla töötas lausa 2002. aastani.

Ma ei teadnud, et vanglas pidid inimesed nii suurtes ebamugavustes elama, et seal oli nii halb hügieeniolukord.

Vanglas jõudis reaalsus karmidest tingimustest paremini kohale – keskkond tekitas kõheda tunde.

Vangla oli väga huvitav.

Patarei vangla oli kõige huvitavam, sest olen alati tahtnud teada vangla elu ja sellega seonduva kohta.

Meeldis Patarei vangla, sest ise ma sinna ei satuks, sain seal palju jahmatavat teada.

Meeldis õppida Patarei vangla ajalugu, selle arhitektuuri, selle sünget minevikku ja helget tulevikku.

TELLISKIVI LOOMELINNAK JA ETENDUS

Mulle meeldis vaba aeg, sest see linnaosa oli nii palju teiste inimest loominguga kaetud, et ma oleks võinud seal tunde veeta ja igat pisiasjakest uurida.

Mulle meeldisid veel Vaba Lava ümbruses olevad majad ja söögikohad.

Kõige rohkem meeldis teatrietendus, mis oli väga tempokas, kaasahaarav ning humoorikas.

Mulle meeldis tohutult etendus, kuna see oli väga meeldejääv ja energiline.

Kõige rohkem meeldis etendus „Pidu katku ajal“, pole kunagi nii palju naernud.

Kõige enam meeldis siiski see, kuidas etendust vaadates saime põhjaliku ülevaate sellest, milline meil tegelikult elu hetkel on. 

Kõige rohkem meeldis lavastus. See oli väga naljakas ja must huumor on mu lemmikuid, oli väga naljaks näha praegust olukorda huumori võtmes.

Mulle meeldis Musta Kasti etendus, sest see erines nii palju tavalisest teatrist. Palju sai etendusega samastuda.

Päeva võttis kokku ja vahendas õpilaste arvamusi

Tiina Brock, 10.H klassijuhataja, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

2020/2021 õa

10. klassi humanitaaride privaatkontsert ansamblilt „Strand..Rand“

Praeguste keeruliste aegade tõttu me suuri kontserte korraldada ei saa, aga 19. novembril oli 10. humanitaarklassil väga tore võimalus nautida kontserti, mis tuli lausa klassiruumi kätte. Kava kandis pealkirja “Aja laulud Eestirootsi saartelt ja aladelt”, mille läbiviijaks ansambel “Strand..Rand” koosseisuga Sofia Joons, Meelika Hainsoo, Robert Jürjendal ja Mall Ney.

Õpilased said kuulda Eestirootsi saartelt ja aladelt pärit rahvalaule, pillilugusid ja rahvakoraale. Pillilugude vahel tutvustasid muusikud nii pille kui jutustasid huvitavaid lugusid eestirootslaste ajaloost. Ühtlasi toodi esile tähtsamad heliloojad, kes meie kodukandiga seotud; räägiti, kuidas nad kunagi rahvalaule kogusid; tutvustati pille, mida rannarootslased tavatsesid mängida; jutustati ümber ka laulude sisud või lauldi kohati kahes keeles, et oleks mõistetav – ilmselt kuulis enamus esimest korda elus ka rannarootsi keelt. Kontsert oli ka suurepärane rahvakultuurikursuse rikastaja.

Oleme tänulikud nii muusikutele kui korraldajatele!

Tiina Brock, humanitaarsuuna juht

 

10.H klassi suunapäev

17. novembril olid Tallinnas veel muuseumid ja teatrid avatud ja tänu sellele sai toimuda ka 10.H klassi esimene suunapäev.

Päev algas Eesti Vabaõhumuuseumis Rocca al Mare, kus tegime koos giidiga vabas õhus tuuri ja keskendusime eriti talurahva töödele ja tegemistele, õpilased said ka ise käed külge panna ja proovida rehepeksu, puude saagimist jm. See täiendas suurepäraselt rahvakultuurikursust ja andis võimaluse ka ainelise pärandiga tutvumiseks.

Edasi sõitsime Telliskivi Loomelinnakusse, kus täpsem sihtpunkt oli fotokunstikeskus Fotografiska. Giid tegi taas tuuri kolmel seal üleval olnud näitusel, aga enim keskendusime Erik Johanssoni näitusele „Ääretagused paigad“, sest sealt tuli valida õpilastel lemmikpilt ja selle kohta loovtekst kirjutada. Lisaks vaatasime ka Anders Peterseni näitust „Lemitzi värvid“ ja Alex Prageri näituste „Tere tulemast koju“.

Õhtu lõppes humanitaaride suunapäevade traditsiooniks saanud etenduse vaatamisega. Seekord jäime Telliskivi Loomelinnakusse, sest sealse Vaba Lava teatrisaalis etendus VAT Teatri „Romeo ja Julia“.

Edasi kõnelevad õpilased:

Mulle meeldis suunapäev väga. Ma sain teada Erik Johanssonist, kes teeb suurepäraseid pilte, mis tõid mulle inspiratsiooni kirjutada mingi jutuke. Mulle meeldis, et saime teatris olla otse lava juures ehk lava oli meil kohe nina ees. Vabaõhumuuseumis oli tore, et meil oli võimalus proovida töid, mida tegid kunagi inimesed talus.

Mulle meeldis ausalt Fotografiska kõige rohkem. Seal me nägime peale suurepäraste Erik Johanssoni tööde ka Anders Peterseni töid mis olid minu lemmikud ja läksid väga hinge.

Fotografiska oli päeva huvitavaim sündmus. Sealt ma sain palju inspiratsiooni eriti Johanssoni töödest enda tulevasteks töödeks. Tema tööd olid sügavad ja abstraktsed, just nii, kuidas mulle meeldib. Prageri tööd olid ka väga huvitavad… nii videos kui ka piltidel toimus mingi kaos, mis oli väga äge. Tema tööd olid täis väikseid detaile, mis panid tema töid vaatama ja uut avastama. Peterseni tööd ei pakkunud kahjuks mulle nii väga huvi, aga siiski olid erilised.

Mulle isiklikult meeldis teater väga. See oli omapärane ja seal oli alati ootamatuid hetki. Arvan, et Aare Toikka tegi suurepärase töö. Etendus oli kindlasti minu lemmik osa suunapäevast. Näitlejad olid vapustavad ning iga detail oli viimseni läbi mõeldud.

Suunapäevast meeldis mulle kõige rohkem Fotografiska näitus ja just eriti Erik Johannsoni loodud pildid. Tundsin, kuidas iga tema pilt seostub mõnes mõttes minuga ning see oli väga eriline tunne. Sain ka palju inspiratsiooni enda kunstitööde jaoks. Peterseni ja Prageri tööd nii väga mulle peale ei läinud, kuid needki olid suurepäraselt tehtud.

Vabaõhumuuseumis esimese külaskäigu kohta oli seal väga meeldiv. Jäi meelde kõige rohkem Lau külapood, kuhu sisse astudes oli tunda väga hubast ja sooja energiat. Sooviks, et selliseid väikseid armsaid poekesi rohkem oleks. On lausa kahju, et meil rohkem aega ei olnud muuseumiga tutvumiseks, aga loodan mingi päev minna sinna ka koos oma perega, et ülejäänud kohad ära käia. 🙂

Vabaõhumuuseumis oleks tahtnud rohkem koos giidiga käia, sest tema juttu oli väga põnev kuulata.

Olen väga kaua aega tahtnud minna vaatama “Romeot ja Juliat”, aga ei ole olnud kunagi aega selle jaoks nii, et see oli suurepärane otsus sinna hoopis klassiga minna. Istekohad teatris olid väga omapäraselt pandud ning tegi vaatamise põnevamaks. Näitlejad olid kõik võrratud ning oskasid hästi publikut naerma panna ja tegelase emotsioone välja tuua.

Mulle meie suunapäev väga meeldis. Olen vabaõhumuuseumis varem juba käinud, kuid giidiga taludes käimine oli esmakordne. Minu jaoks oli põnev see, kuidas pärisorjuse ajal talupojad oma talu arendamises vaeva ei tahtnud näha, kuna oli oht, et iga hetk võib tulla “uus omanik”.

Minu arust oli kogu päev väga tore, meeldis kõige rohkem teater, sest seda oli kogu aeg põnev vaadata ja pidin pead keerutama, et võimalikult palju asju näha. See kõik oli omamoodi ja mulle meeldis see.

Minu arvates oli meie suunapäev ülitore. Vabaõhumuuseum oli väga huvitav ning mul on tohutult kahju, et meil selle jaoks nii vähe aega oli ja kõiki kohti läbi ei jõudnud käia. Fotografiskas meeldis mulle kõige rohkem kindlasti Johannsoni näitus. Ei olnud temast varem midagi kuulnud, aga mul on hea meel, et sellise andeka ja omapärase kunstniku nüüd avastasin. Väga põnev oli ka piltide valmimise protsessist tehtud video. Teised näitused jätsid mind kahjuks natuke külmaks. Teater meeldis mulle väga. Publiku ja lava omapärane asetus ning näitlejate publikuga suhtlemine muutsid etenduse kaasahaaravamaks ja “lähedasemaks”.

Fotografiska oli minu jaoks uus kogemus. Ma pole varem käinud niimoodi näituseid vaatamas. Oli tore näha, kui erinevad on inimeste mõttemaailmad (just nimelt nende kunstnike tööde pealt) ja kuidas nad ennast väljendavad.

Etendus oli lihtsalt imeline. Mulle väga meeldis. Minu arvates oli just äge, et sellesse oli toodud tänapäeva. Lisaks oli ülinauditav vaadata, kuidas nad olid lisanud väga loovalt näidendisse mõningaid lihtsaid kilde, mis publiku naerma ajasid (nt kuidas surnud ise tähistasid oma surmapaiga kriidiga ja siis lihtsalt minema kõndisid).

Fotografiska oli ülimalt vinge. Erik Johanssoni “Places Beyond” oli tõsiselt muljetavaldav. Ma polnud kunagi näinud kedagi, kes oskaks nii meisterlikult pilte töödelda ja manipuleerida. Eriti huvitav oli see, et igal pildil oli oma mõte või lugu ning tema pilte vaadates sai kasutada oma kujutlusvõimet nende lugude vormimiseks.

Alex Prageri “Welcome home” ehk “Teretulemast koju” oli üpris omapärane. Ameerika kunstnik on loonud oma teostes detailselt komponeeritud steene. Teosele peale vaadates võibolla ise ei tuleks selle peale, et kunstnik on kõik ülimalt detailselt läbi mõelnud, aga giid rääkis meile, kui palju Prager tegelikult keskendus ka kõige väiksematele pisiasjadele ning kuidas ta tahtis, et kõik sobiks ideaalselt. Ta mõtles igale stseenis olevale inimesele oma karakteri ning loo. Giid rääkis veel, et kui näiteks küsida Pragerilt mõne tegelase hommikusöögi kohta, teaks ta arvatavasti vastust ka sellele.

Anders Peterseni “Color Lehmitz” ehk “Lehmitzi värvid” oli aga minu isiklik favoriit. Näitusel olevad fotod on väga isikupärased ja isikulikud ning uskumatult humanistlikud ja hingestatud. Fotod on tehtud aastatel 1967-1970 ning nad kujutavad öö läbi avatud kohvikut Hamburgi sadamapiirkonnas mille nimi oli Café Lehmitz. “Siin said kokku väga erinevad inimsaatused: madrused, sadamatöölised, kohalikud elanikud, prostituudid, noored rändurid või vanemad inimesed, kes ei tahtnud veel oma särtsakusest loobuda. Ei mingit tsensuuri, valimisi või negatiivide kõrvalejätmist.” Pilte vaadates tekkis tõsiselt kirjeldamatud tunded. Pildid ei olnud läbi mõeldud või lavastatud, vaid nad olid tehtud elu sees, hetkes, momendis. Inimesed, keda Petersen pildistas, olid unikaalsed ning näituse vaatajatena me ei tunne neid, kuid selline lihtne inimlikus ja tõesus Peterseni piltides räägib ka nende meile tundmatute fotografeeritud inimeste lood. Petersen armastab lihtsust. Isegi tänapäeval ei kasuta ta uhkeid kaameraid keeruliste sätetega, vaid tavalist, lihtsat 35mm filmikaamerat. Ise olen samuti absoluutne filmikaamerate fanaatik. Mind lummab filmikaameraga pildistamise protsess ning selle tulemus. Seetõttu andis mulle see näitus inspiratsiooni ning motivatsiooni oma seebikarbile uue negatiivfilmi soetamiseks 🙂

“Romeo ja Julia” VAT teatri võtmes räägituna oli päris meelihaarav. Päev enne teatrisse minekut lavastuse trailerit vaadates olin veidi kriitiline. Tutvustusvideolt paistis teater olevat ülepaisutatud ja liiga värviline Shakespeare’i teose jaoks. Siiski ei olnud ma sugugi pettunud. Lavastus oli lõppude lõpuks hästi komponeeritud ja väga huvitav. Lavastuse käigus pandi kahtluse alla teose tegevusaeg, kuid see ei häirinud absoluutselt ning jättis ruumi kujutlusvõimele. Tegelased olid hästi väljamängitud. Samuti meeldis mulle teistsugune lavapaigutus, mis jagas pealtvaatajad kolmeks sektoriks ning laskis neil näitlejaid lähemalt jälgida, ning tekkis tunne, nagu oleksid märulis sees. Mõnikord kasutasid ka näitlejad seda ära, kaasates ligidal istuvaid pealtvaatajaid näidendisse. Kokkuvõttes oli teater tore ning meelt lahutav.

Artikli pani kokku Tiina Brock, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

Humanitaaride suunapäev Tallinnas

1. oktoobril käis 11. ja 12. humanitaarklass üle pika aja suunapäeval. Pärast mitut kevadel ära jäänud õppepäeva, teatrietendust ja reisi oli seekordne väljasõit väga oodatud. Kuigi Tallinna Ülikool loobus viimasel hetkel meid vastu võtmast, saime selle asemel külastada suurepäraseid muuseume.

Päev algaski kahe muuseumi külastamisega. 10. klass käis Teatri- ja Muusikamuuseumis, kus giidituuri ajal tutvuti peamiselt Eesti teatri ajalooga ning pärast kinnistatid teadmisi Teatrivillaku mänguga. 12. klass oli samal ajal okupatsioonide muuseumis VABAMU, kus läbiti põhjalik teematund teemal „Sõja mõju üksikisikule“ – toimus arutlus,  giidituur ja rühmatöö, isegi üks mäng.

Edasi suundusime Eesti Kunstimuuseumi KUMUsse. Seal jaguneti taas klassiti kaheks grupiks. 11. klass sai kunstitunni näitusel „Addo Vabbe. Wunderbar“  ja 12. klass näitusel „Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)”. Mõlemad klassid said tunni käigus ka ise kunstnikuna kätt proovida.

Päev lõppes Eesti Rahvusraamatukogus VAT Teatri etendust „Faust“ vaadates. Oli sisukas päev täis õppimist teisel moel, mis  rikastab vägagi tavalisi päevi koolipingis.

Õpilaste tagasiside on aus. Selle põhjal või öelda, et päev läks igati korda.

Väljavõtted õpilaste tagasisidest:

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Muusika ja teatri muuseumi giid oli väga tore ja rääkis väga huvitavat juttu ja näitust ise oli ka väga meeldiv vaadata.

Muusika- ja teatrimuuseumis oli väga lahe – giid oli tore, rääkis asjalikku juttu ja tunnen, et sain päriselt uusi teadmisi, mis ka meelde jäävad. 

Teatri- ja muusikamuuseumis sai palju asju meelde tuletatud, mida juba varem teadsin, kuid kaasahaarava kuldvillaku käigus sain teada ka mitmeid uusi fakte.

Teatri-ja muusikamuuseum oli väga huvitav, saime palju uusi teadmisi Eesti teatri ajaloo kohta. Eriti tore oli teatrivillak peale tuuri.

Teatri muuseumis oli tore kostüüme selga proovida ja oma klassiga kuldvillakut mängida.

Mulle õudselt meeldis teatri- ja muusikamuuseum. Kuigi oli hästi palju infot, mida ma juba varem teadsin, oli ikkagi põnev kuulata ning hiljem ringi vaadata. Muuseumitunni lõpus kuldvillakut mängides ja kostüüme selga proovides oli väga lõbus. Nii tore oli, et sai Estonia klaverit mängida ning kuulsate muusika- ja teatritegelaste isiklikke esemeid vaadata.

VABAMU

VABAMUS meeldis mulle kuulata nende lugusid, keda kas küüditati või kes ise põgenesid Eestist. Need lood ja põhjused elamiseks panid väga mõtlema enda väärtushinnangute üle.

Mulle meeldis VABAMUs see näitus, kus olid erinevalt kujutatud nõukogude Eesti tavapärast mööblit. Lisaks oli huvitav kuulata lugusid Eestis elavatest saja-aastastest inimestest, kel on kogemusi Vene ja Saksa võimudega ning põgenemise ja küüditamisega.

Ajalugu oli tore õppida vahelduseks koolivälises keskkonnas, kuulata on lihtsam ja faktid meeldejäävamad. VABAMUs saime hea ülevaate sõjakoledustest ja kunagisest elust.

VABAMUoli  väga huvitav, toredad ülesanded ja teistsugune ajaloo õppimine.

VABAMUS meeldis mulle näitus veidi rohkem kui giidi korraldatud ülesanded. Seal oleksin pigem üksi tahtnud ringi uudistada.

VABAMUs oli kõige meeldejäävam see, kui huvitavalt giid oskas rääkida inimestest, kes on läbi elanud okupatsiooni. Kuigi seal oleks võinud olla rohkem aega ise vaatamiseks.

Tore oli näha ja kuulda inimeste kogemusi maailmasõjast. Koolipingis kuulates ei ole võimalik saada nii kaasahaaravat ja emotsionaalset kogemust. Siiski tundsin, et alati, kui uude ruumi läksime, oleks meil võinud olla rohkem aega seal olevaid asju uurida. Hiljem vabal ajal oli juba meelest läinud, mida oleks võinud uurida.

KUMU Ado Vabbe

KUMU Ado Vabe näitust oli põnev vaadata, sest giid oskas näitust tuvustada. Meeldis ka see, et ta oli teoste vahele pannud ülesandeid, et ikka kaasa mõtleks

KUMUs veendusin, et Eestis on olnud ja on väga palju maailma tasemel kunstnikke ja huvitav oli esmakordselt tutvuda intrigeeriva kunstniku Ado Vabbe loominguga.

KUMU oli iseenesest kihvt, giid aga rääkis törts liiga palju, rohkem keskendus ta autori (Ado Vabbe) üldisele eluloole kui kunstiga seotud asjadele (see on lihtsalt isiklik arvamus ja nö kiiks mul). Ja enda interpreteerimisele teoste juures ei andnud väga ruumi, seletas ühesõnaga liiga palju.

Eriti meeldis mulle KUMU, giid rääkis minu arust väga huvitavalt ja tore oli ka iseseisvalt ring käia ning kunstiga tutvuda.

Kumus oleksin tahtnud ise teoseid uurida ja mõelda, sest giid rääkis igavalt ja ei tekkinud huvi tunnet.

KUMUs oli ringi liikuda väga põnev. Vaatasime “Ado Vabbe. Wunderbar” näitust, kus olid Ado Vabbe erinevad teosed. Giid oli väga tore ja pani ennast kuulama. Väga tore oli ka töötuba, kus saime üksteist läbi klaasi joonistada.

Kõige põnevam oli mul KUMUs, mulle väga meeldis meie giid. Ta oskas huvitavalt rääkida ja oli väga informatiivne, kuid ka hea huumorimeelega. Eriti jäid meelde need tööd, kus kunstnik oli katsetanud erinevaid jooni. Kui giid poleks tähelepanu juhtinud, et neis joontes peitus pilt, poleks ma neist midagi suurt arvanud.

KUMUs meeldis mulle väga. Giidi, kes meile näitust tutvustas, oli põnev kuulata, ta rääkis lõbusalt ja huvitavalt. Meeldis, et hiljem sai ise ringi avastada. Käisin kolmanda korruse klassikanäitusel, kus oli palju meisterlikult tehtud portreesid, mis mind inspireerisid. Väga lahe oli ruum tohutult paljude pea-skulptuuridega.

Ado Vabbe näitus KUMUs oli kohutavalt igav.

KUMU jättis ka väga positiivse mulje. Mees, kes Ado Vabbe näitust tutvustas rääkis minu jaoks huvitavalt, kordagi ei hakanud igav. Eriti lõbus oli hiljem sõbra joonistamine Picasso stiilis ning valminud portreedele Ado Vabbelikku “touchi” juurde lisamine. Mulle meeldis, et meil oli vaba aega KUMUs ise ka ringi vaadata.

Olles ise suur teatri- ja kunstihuviline, jäid mõlemad muuseumikülastused mulle meelde. Muidugi sellepärast, et käisin mõlemas esimest korda aga sain ka tänu suurepärastele giididele palju uut ja huvitavat teada.

KUMU Nõukogude aja kunst

KUMUSs oli põnev kuulata, kuidas on kujutatud piltidele Vene võimu Eestis.

KUMU puhul hämmastas mind kogu muuseumi suurus, tekkis tunne, et sellel majal puudus lõpp. Samuti oli näitus huvitav ja toredalt sai paralleele tuua VABAMUS kuuldud juttude ning KUMUS nähtud piltide vahel.

Kõige lemmikum osa suunapäevast oli KUMU, sest tunnen isiklikult huvi kunsti vastu. Samuti sai seal ka ise veidi joonistada, mis oli tore. Kumus oleks tahtnud ise ringi käia, giidi jutt ei olnud huvitav minu jaoks.

KUMU näitus langes kohati Vabamus kuulduda kokku, see tegi kuulamise lihtsamaks ja põnevamaks. Tunnen päriselt, et õppisin sel päeval palju.

KUMUs oli hea giid, kes rääkis väga põnevalt ning teda oli hea kuulata. Samuti oskas ta teostest rääkida põnevalt ning kaasahaaravalt.

KUMUs oleks tahtnud ise ringi käia, giidi jutt ei olnud huvitav minu jaoks

KUMU oli väga muljetavaldav ning saime ka ise ringi vaadata ning avastada.

Mulle jäi kõige säravamalt meelde KUMU. Olin seda näitust juba varem näinud, kuid siiski leidsin palju uut ja põnevat enda jaoks. Giid oli suurepärane ja pani mõtlema asjadele hoopis teistmoodi.

Mulle meeldis, et VABAMU ja ka KUMU näitus läksid teemaga kokku, ning terve päev oli pühendatud Nõukogude ajale. KUMU näitusel tehtud ülesanded olid meeldejäävad, eriti meeldis mulle, kui meid lifti lasti ning pidime seal tegema liikuva kunsti. Samuti oli tore etteantud sõnade järgi pildi otsimine. Sain luua ühele pildile enda jaoks täiesti teise mõtte.

VAT Teatri „Faust“

Teater oli siiski kõige parem osa, etendus meeldis väga. Näitlejad ja kõik kes aitasid etenduse ellu viia tegid väga head tööd ja lugu ise oli väga huvitav.

Etendus “Faust” oli imeline ning mina läheksin seda kindlasti teinekordki vaatama.

Etenduse “Faust” juures oli kõige huvitavam jälgida seda, et näitlejad laval kehastusid tegelaseks, aga tegelase hääl tuli lava kõrvalt teiselt näitlejalt.

Õhtune etendus oli ülikihvt, väga hea valik ja väga seda raha väärt.

Etendus oli hoopis midagi muud, kui ma olin oodanud. Olin positiivselt üllatunud. Väga meeldiv oli näha suurepärast väljendusoskust ilma sõnu kasutamata.

Teatrietendus oli omapärane ja väga hästi tehtud. Ootasin suurt teatrisaali ja üllatusin väikest lavakest nähes. Põnev oli see, et kordagi ei käinud näitlejad lava taga peidus, kõik oli nähtav. Isegi heliefektid tehti valmis kohapeal ja kõigi silme all. Pianist tegi oma tööd väga hästi. Lavavalgustus oli täiuslik. Lavakujundus oli minimalistlik, kuid väga mõjuv. Jäin väga rahule.

Ma siiralt armastasin “Fausti” etendust. Algul arvasin ma, et see etendus tuleb odav ja mõttetu, kuid tegelikult tuli see ootamatult huvitavalt välja – ma armastasin, kuidas suudeti minimalismiga nii palju teha, ma pole kunagi oma elus midagi sellist näinud ega tundnud.

Etendus meeldis ka kohutavalt. Väga huvitav lavastus oli, mulle avaldas väga muljet see, et terve etenduse vältel mängis pianist.

Näidendist “Faust” olin ma sõnatu. Ma pole kunagi vaadanud taolist näidendit. Ülimalt põnev! 🙂

Teater oli ausalt öeldes kõige halvem etendus mida ma näinud olen.

Teater oli   kindlalt üks parimaid etendusi, mis ma näinud olen!

,,Faust” on minule isiklikult üks meeldejäävamaid etendusi, mida siiani vaatamas olen käinud, kuna lugu on niivõrd ajatu – konflikt iseendaga, võitlus hea ja halva vahel.

Etendus “Faust” oli õhtulõpul kui kirss tordil. Mulle väga meeldis, et see oli jälle midagi teistsugust ja keerukat, kuid samas ka lihtne ning kui tähelepanu vahepeal ära ei hajunud, sai ka loost väga kenasti aru.

“Faust”oli minu jaoks üks suur elamus. Mulle meeldisid väga need lavastuslikud võtted, mida oli kasutatud ja see, kuidas häältega mängiti. Hääled andsid etendusele seda lisavürtsi, mille pärast oli seda veel huvitavam jälgida. Näha oli näitlejate pühendumust ning kehakeel ja miimika olid väga väga-väga tugeval tasemel. Kindlasti ei saa mainimata jätta muusika- ja valguskunstnikke, sest tänu neile loodi lavale õiged meeleolud ning olukorrad.

Teater oli samuti väga vägev, sest see etendus ei olnud üldsegi traditsiooniline – näitlejate hääled tulid teistel persoonidelt ja lisaks olid etendus põimitud vana saksa filmiga.

Etenduses “Faust” meeldis mulle, kuidas oli lahendatud tegelaste vaheline dialoog. Oli huvitav vaadata, kuidas hääl tuli lava kõrvalt, kuid tegelane ise oli laval. Arvan, et oli meeldejääv suunapäev ning õppisin kindlasti palju uut.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

2019/2020 õa

Palverännak Mekast teatrisse – suunapäev täis inspiratsiooni

Neljapäeval, 28. novembril käis 11. humanitaarklass suunapäeval Tallinnas. Loodusega kooskõlastatud Arvo Pärdi keskus, ETV telgitaguste avastamine, Improteater Impeerium täis üllatusi – humanitaarid olid oma loomulikus keskkonnas.

Esimeseks peatuseks sai Laulasmaal asuv Arvo Pärdi keskus, kus arhitektuur ja omapärane hingamine tegid nii hingele kui silmale pai. Keset männimetsa ja mustikapõõsaid asuv kaasaegselt minimalistlik hoone maskeerub oma maheda olemusega loodusesse ja tohutud aknad panevad särama maja hinge.  Kõik on harmoonilises koosluses. Juba uksest sisse astudes oli tunda rahulikku ning hubast õhkkonda. Maja sisse on peidetud tillukesed välihoovid, mis annavad ruumidele veelgi avarama ning kergema tunde. Arvestades meie klassi elavat iseloomu, oli meile endilegi üllatuseks, milline rahulik ning vaikne olek meid seal tabas.

Keskuses on olemas kõik! Ei puudu  kontserdisaal, kinoruum, raamatukogu, kohvik ja veel hulganisti ruume, kus pärand ja tarkused elavad. Nagu iga elusorganismi sees on hing, ei puudu see ka Pärdi keskusest –  keset maja asub Eesti oma Meka, nimelt pisike kabel, kus Pärt ja tema austajad saavad vaadata iseenda sisse.

Giid, kes meile keskust tutvustas, oskas meid kuulama panna. Saime teada tohutult palju uut infot Arvo Pärdi ning tema loomingu kohta. Läbi juhuse sattusime kokku ka Arvo Pärdi endaga, kes nina oma tööruumi ukse vahelt välja pistis ja suunapäevalisi  siira naeratusega tervitas .

Lõpetuseks  istusime kahe suure laua taha, kus põlesid küünlad ja kuhu olid valmis pandud värvid ja pintslid. Meile kõigile anti tilluksed lillepotid ning taustaks pandi mängima Pärdi “Peegel Peeglis”, mille kirjutas helilooja vahetult enne Eestist lahkumist. Ka Pärt oli harrastanud lillepottide maalimist, kui tal muusikaloomingus sundpaus oli. Järgmiste minutite jooksul valmisid meie kõigi lillepotid lugude “Peegel peeglis” ja „Alinale“ järgi. Igaüks kujutas täpselt seda, milliseid emotsioone talle selline muusika tõi.

Järgmine sihtkoht oli meil ETV Telemaja. Esimesena jäi meile tee peale Eesti Televisiooni ajaloonäitus. Puudutades ekraane saime taas läbi elada oma lapsepõlve –   kohtasime nii mõndagi tegelast lapsepõlvest, nagu onu Tik-Tak, Telepoiss, Leopold, Kessu ja paljud teised.

Peatselt liitus meiega ka ETV  särasilmne giid proua Mai Mikivere. Pärast ekskursiooni lapsepõlvemälestustesse viis Mikiver meid  uudistama erinevaid stuudioid. Nägime saate  „Esimene stuudio“ võttepaika, saime isegi vaadata pealt „Jõulutunneli“ ühe saateosas salvestust. Väga  huvitav kogemus oli see, kui me saime minna heliruumi ja rääkida helirežissööriga tema tööst ja näha reaalselt, kuidas tema töö käib.

„Terevisiooni“ stuudio jäi paljudele enim meelde. Saime seal istuda samal diivanil, kus saatejuhid hommikuti, ja muusikutenurgas võtta isegi lauluviisi üles ning laulda giidile ning õpetajatele ühe vahva loo algklassidest –  “Vallatu tee”.

Äratundmisrõõmu pakkus meie klassile “Lastetoa” stuudio, kus tehti rohkelt pilte ning terve ruum kajas külastuse ajal naerust, meenutades meile aega, kui pisikestena televiisoritest “Saame kokku Tomi juures” vaatasime. Oli väga meeldiv külaskäik.

ETV majas õnnestus meil märgata ka mõnda Eesti kuulsust, nägime alati säravat Anne Veskit, Luisa Rõivast (Värki), asjalikku Margus Saart, kultuurisaadetest tuttavat Karmel Eikner-Killandit ning sattusime peale ka Inga Lunge ning ansambli Justament  salvestusele.

Viimaseks peatuspaigaks suunapäeval sai Telliskivi Loomelinnak, kus jäi vaba aega, et enne Imporoteater Impeeriumi etendust keha kinnitada ja ringi uudistada. Vaba Laval viidi õpilased ringkäigule Urmas Vadi eksklusiivsete tekstide ja näitlejate mõttemaailma, kus vaatajate silme all sündis kogu lugu. Teatris nägime, kuidas näitlejad, kellele oli antud vaid loo algus, pidid selle ise lõpetama. Improviseerisid Erki Aule, Kati Ong ja Mairi Tikerpalu, süntesaatoril improviseeris Tarvo Krall ning valgusega mängis Mario Saarik. Näitlejad oskasid lugeda üksteise kehakeelt ja mängida välja end erinevatest keerukatest situatsioonidest. Helikunstnik ja valgustaja oskasid suhelda näitlejatega mingisugusel kõrgemal tasandil, valides just õige valgustuse ja õiged helid, vastavalt laval valitsevale hetkeolukorrale.

Nad kaasasid endaga ka rahvast: vaheajal anti publikule võimalus valida Urmas Vadi raamatust üks lause, mida teise vaatuse ajal jooksvalt etüüdidesse sisse pisteti. Ka meie 11.H sai sõna sekka öelda loo kujunemises, valides välja oma laused. Niimoodi saime ka meie olla sellel etendusel väikestviisi stsenaariumikirjutajad. Huvitavaks tegid etenduse improvisatsiooni apsakad, kust oli näha, et ühel näitlejal on peas üks mõte, kuid teisel on teine, ning nad pidid sellest olukorrast korralikult välja tulema. Oli väga huvitav kogemus.

Elamusterohke ja inspireeriv päev sütitas noorte silmad ja koduteel kihises buss veel emotsioonide üleküllusest. Tihti ei tule ette päeva, kus nii palju kuulsuseid tulevaste tegijate kohtuvad. Usume aga, et ka 11.H teeb veel tulevikus ilma kas muusika, kunsti, arhitektuuri, televisiooni või teatri vallas.

Teksti pani kokku ja sidus tervikuks Tiina Brock

(11.H kl klassijuhataja ja eesti keele õpetaja ning humanitaarsuuna juht)

Kasutatud on järgmiste õpilaste kirjutisi:

Liisi Suitsberg, Liisalota Kroon, Luise-Maria Tombak, Melissa Tootson, Margareth Kampmann, Alice Ütsik

Vaata pildigaleriid siit

 

 

Kunstist narkootikumideni ehk Natuke teistsugune suunapäev

Esmaspäeval, 18. novembril käisid 10.H ja 12.H klass meeleolukal suunapäeval Tallinnas.

Eesti Kunsti Akadeemia (EKA), Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu, Sakala 3 Teatrimaja – need olid väga vahvad ja harivad paigad, mida külastasime.

Päev algas meil EKA suures moodsas, kaasaegses hoones. Seal tutvustas Ronja Soopan (Haapsalu juurtega noor töötaja) meile kooli põhimõtteid, väärtusi ja erialasid. Muljeid ja kogemusi  koolist jagas teise kursuse moedisaini tudeng, meie kooli vilistlane Karl-Christoph Rebane. Paistab, et kool tundub äge ja loob võimalusi areneda professionaalide käe all. Õpilased said koolimajas ka ringkäigu teha, tutvuda töötubadega ja näitustega. Kunstiakadeemia eripäraks on minimaalne sisekujundus, mis annab võimaluse noortel olla loov – maja on nende maailma suurim lõuend, nagu ütles giid.

Peale pausi suundusime Vabamusse. Maja arhitektuur oli üpriski modernne, kuid peitis endas eelmise sajandi lugusid. Seal saime kokku muuseumiõpetajatega, kes viisid läbi tunni teemal „Sõja mõju üksikisikule“. Meid jagati kaheks grupiks, et paremini ära mahuks, ja seejärel saime väikese loengu sõja teemal. Loeng meenutas ajalootundi, kuid palju põnevamas võtmes, sest saime ise kaasa rääkida ja arvamust avaldada. Mööda muuseumisaale liikudes räägiti inimeste valikutest sõja ajal ja meile jutustati ka nelja erineva inimese elulugu, kelle ees olid rasked valikud. Muuseumitunni lõpus töötasime rühmades: pidime analüüsima kuuldud lugude põhjal inimeste otsuseid, mis aitasid neil ellu jääda. Hiljem oli teadmiste kontroll ja mõned mängud. Pärast tundi saime võimaluse muuseumis ka iseseisvalt ringi käia ja huvitavaid eksponaate avastada. Seal oli näha paat, millega inimesed üritasid põgeneda okupatsiooni ajal, sai tutvuda erinevate ideoloogiatega ning nende propagandaplakatitega. Samuti oli võimalus õpilastel ka mänge proovida, näiteks pakkida kohvrit ühe minutiga või virtuaalprillidega luua enda nõukogudeaegne korter, palju elevust tekitasid ka transistorraadio ja kineskoobiga värviteleviisor. Tekkis tunne, nagu elaks ise selles ajastus.

Õhtul suundusime Sakala tänava teatrimajja, endisesse NO99 teatrisse, vaatama etendust „Kuidas minust sai HAPKOMAH“. Laval olid TÜ VKA (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia) teatrikunsti 13. lennu 3. kursuse tudengid, kellest kiirgas  palju energiat. Truppi kuulus ka meie kooli vilistlane Karmel Naudre. Seadsime end saali valmis 15 minutit enne etenduse algust, et mitte maha magada etenduse proloogi ehk intro´t. See oli ehmatav, üllatav ja uudne: saalis oli vali muusika, tants ja saalis ringi jooksvad noored imiteerisid narkopidu.  Näitlejad üritasid inimesi ka tantsima kutsuda ja neile pakuti nii-öelda korgijooki, mis oli tegelikult mahl. Peale intro´t läks asi tõsisemaks: hakati jutustama noore narkomaani ja ta sõprade-kaaslaste lugu. Lavakujundus oli praktiline: mitmeotstarbelist turnimispuud kasutati nii autona, narivoodina kui ka kontoriruumina. Lavastuses jagati harivaid fakte narkootikumide ja nende mõju kohta. Väga õpetlik lugu! Peale etendust oli vestlusring koos näitlejate, Viljandi haigla spetsialisti ja politsei esindajaga, kes rääkisid narkootikumide ja sõltuvuse teemal ning kust abi leida. Näitlejad rääkisid sellest, kuidas see lavastus sündis.  Vaatajad said vabas vormis esitada küsimusi ja kaasa rääkida. Peale etendust oli kojusõit, õpilased olid väsinud, kuid rõõmsad ning pead täis tarku mõtteid. Oli õpilasi, kellele meeldis vaadatud tükk väga, kuid oli ka neid, keda jättis lavastus veidi külmaks. Siiski väljus teatrist enamik õpilasi rahulolevate, rõõmsate nägudega. Lavastus pani suunapäevale jõulise punkti.

Taolised tegevused on kindlasti sama harivad kui tunnid koolis!

Keven Kirs, Annabel Triebstock, Markus Häidberg, Jane-Riin Niit, Liisa Nork, 12.H õpilased

10.H klassi tagasisidest mõned lõigud:

Kui ma varem polnud isegi mõelnud EKAsse minemise peale, siis tänu suunapäevale hakkasin ma seda otsust kaaluma. /—/ Teater oli väga hariv ja silmaringi avardav. Suunapäev oli väga hariv ja tore.

***

Suunapäev oli väga tore, etendus oli minu arust parim osa, aga see ei tähenda, et mulle muuseum ja EKA ei meeldinud. /—/ Muuseumis oli tore see, et saime ise rääkida ja avaldada oma mõtteid ja arvamusi

***

Õppisin üsna palju. Hetkel kaalun tõsiselt EKAs õppimist.

***

Päev oli väga huvitav. Kõige rohkem meeldis mulle okupatsioonimuuseum, sest 20. saj ajalugu on minu lemmik. /—/ EKAs oli huvitav vaadata neid inimesi, kes meist mööda kõndisid – ikka tõelised kunstiinimesed.

***

Suunapäev oli väga vinge. Kõik asutused, mida külastasime, olid väga huvitavad ning erinevad.

***

Minule meeldis suunapäev väga. Lemmikud olid EKA ja teatrietendus. Oli tore, et meile tutvustas kunstiakadeemiat oma kooli vilistlane. Teatrietendus oli VÕIMAS. Tavaliselt jutustan ma teatris üsna palju, kuid see kord istusin täiesti vaikselt – olin sõnatu.

***

Kuna olen isegi mõelnud EKAsse edasi mineku peale, oli tore näha ja kuulda siseinfot kõigest, mis ees ootaks. Muuseumitund oli ka väga huvitav. Hea, et meil oli giid, mitte ei pidanud terve aeg omapäi olema. Ka teema oli huvitav.

***

Vabamu muuseumitund oli igav. Mind see ajalugu kuidagi ei huvita, aga kui saime ise muuseumis ringi käia, oli isegi äge. Õhtune näidend pakkus palju mõtteainet ja kinnitust, et sellisele teele ma sattuda ei taha. Äge päev oli!

***

EKA on olnud mul juba varem plaanis, aga pole kunagi osanud selle kohta infot otsida. See näitas EKA tõelist palet. Vabamus rääkis giid väga põnevalt /—/ Mängud ja ülesanded olid ka huvitavad. Teater oli väga mõtlema panev ja olin pärast etendust sõnatu heas mõttes. See etendus aitas maailma ja inimesi mõista.

***

Arvasin, et Vabamus võib igav hakata, aga tegelikult aga tegelikult oli giidiga tuur/tund väga huvitav.

***

Teater oli üks parimaid etendusi, mida ma oma elus näinud olen

***

 Vaata pildigaleriid siit

 

 

2018/2019 õa

10.H klassi suunapäev

10. humanitaarklassi suunapäev toimus Tallinnas ja oli seotud eesti keele kursusega „Keel ja ühiskond“ ning kirjanduse kursusega „Kirjandus ja ühiskond“.

Esimeseks külastuspaigaks sel päeval oli kommunismiohvrite memoriaali Maarjamäel. See oli õpilaste jaoks väga muljetavaldav ja eriline kogemus nende endi sõnul. Mitmed õpilased leidsid seintelt enda sugulaste graniiti tahutud nimed ja mitmed leidsid, et tahavad seda kohta uuesti külastada, kui on eelnevalt uurinud täpsemalt oma sugulaste mineviku kohta.

Edasi toimus rahvusraamatukogus muuseumitund “Vanad ja haruldased raamatud”, mille käigus sai teadmisi nii vanimatest eestikeelsetest kui ka muukeelsetest raamatutest, samuti sellest, mis teeb ühe raamatu haruldaseks. Õpilased said selliseid raamatuid nii näha kui veidi ka uurida, samuti harjutada gooti kirja lugemist.

Kuna eesti kirjakeele areng on tihedalt seotud reformatsiooniga ja otseselt luteri usuga, siis külastasime ka üht Eesti kaunimat kirikut – Kaarli kirikut. Õpilased said teada selle sakraalehitise eripäradest ja lühidalt ka ajaloost. Võrdlemaks luteri ja vene õigeusu pühakodasid, külastasime ka Aleksander Nevski katedraali Toompeal.

Päeva teine pool oli seotud teatriga. Esmalt toimus kohtumine NUKU teatris TÜ VKA näitlejaeriala selle aasta lõpetajatega, kelle diplomilavastuse „Protsess“ vaatamine meil õhtul ees seisis. Meiega kohtusid mõned selles etenduses üles astunud noored näitlejad: Elena Koit, Maarja Tammemägi, Grete Konksi. Kohtumisel osales ka NUKU teatri näitleja-lavastaja Taavi Tõnisson, kes oli õhtul etendunud „Protsessi“ lavastaja.  Tore oli kohtumine ka selle poolest, et Elena Koit on LÜGi vilistlane aastast 2015 ja lõpetanud samuti humanitaarklassi.

Peale meeleolukat ja põnevat vestlusringi saime osa põnevast ekskursioonist NUKU teatri majas: nägime nii erinevaid saale kui ka tagaruume, kus valmivad nukud ja muu butafooria.

Päevale pani  punkti etendus „Protsess“, mille  dramatiseering on tehtud  F. Kafka samanimelise romaani põhjal – selle lugemine seisab  õpilastel veel ees.

Oli hariv ja mitmekesine koolipäev väljaspool kooli!

Tiina Brock, 10.H kl eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning klassijuhataja, humanitaarsuuna juht

    

 

Suunapäev Tammsaare seltsis

18. veebruaril 2019 käisid humanitaarsuuna 11. ja 12. klass suunapäeval Tallinnas. Külastati nii A. H. Tammsaare kortermuuseumi Kadriorus kui ka vaadati etendust „Karin ja Indrek. Tõde ja õigus. 4.“ Tallinna Linnateatris.

Kuna 11. klassis on „Tõde ja õigus“ praeguse kirjanduskursuse kavas ja 12. klassil ees ootamas eesti keele riigieksam, siis olid peale 1,5-aastast järjekorras ootamist  meieni jõudnud piletid lausa õnnistuseks. Kui juba 4,5 tundi kestva etenduse pärast pealinna sõita, oli mõistlik Tammsaarega ka lähemat tutvust teha, mistõttu sai kavva võetud ka muuseumikülastus, kus sai näha autentset Tammsaare korterit ja põhjaliku ülevaate kirjaniku elust ning loomingust. See oli hea eelhäälestus etenduseks, sest 4. osa on õpilastele siiski teadmata lugu, ja nii jõudis ka too ajastu juba enne etendust lähemale ja nii mõnigi asi sai mõistetavamaks.

Õppepäev Tallinnas algas aga hoopis Peterburi teel asuvast TV3 majast. Nimelt võitis 12.H klass jõuluballil ringkäigu selles majas, mille realiseerimiseks just sobiv võimalus tekkis. Sõbramehelikult võeti ekskursioonile, mida viis läbi Andry Padar TV3-st, kaasa ka 11.H klass. Nõnda said mõlemad klassid kuulda tuntud Brigitte blogi autori Brigitte Susanne Hundi motiveerivat sõnavõttu sellest, kuidas elada nii, et iga päev võiks olla endaga rahul ja et edu esimene võti on julgus. Samuti sai näha ruume, kust läheb eetrisse saade „Seitsmesed uudised“ ja kust jõuab kuulajateni Power Hits Radio ning Star FM.

Suunapäev oli igati hariv ja silmaringi avardav ning loomulikult erakordset teatrielamust pakkuv.

Aitäh koolile, et selle korraldamine võimalikuks sai!

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

     

 

Nüüdiskunst ja nüüdisteater humanitaaride suunapäeva keskmes

Reedel, 12. oktoobril 2018 toimus juba teine suunapäev humanitaarsuuna õpilastele sel õppeaastal. Sedapuhku käisid väljaspool kooli õppimas 10.H ja 12.H klass.

Kaks esimest n-ö tundi toimusid muuseumides: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis (ETMM) ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM): esmalt üks klass alustas ühes, teine teises muuseumis, seejärel jalutati läbi vanalinna ja n-ö vahetati kohad. Kolmas ja neljas tund toimusid teatritrupiga Must Kast.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis oli väljas kaks näitust: „Kuidas: elada. Virtuaalsed biograafiad“ („How to: live. Virtual Biographies“) ja „omavahel. oskustest“ („one-on-one. on skills“), mis omavahel seotud olid.

Esimesel näitusel eksponeerisid kolm kunstnikku – Ingrid Allik, Dre Britton ja Laura Põld –  isiklikust elust ja koduruumist inspireeritud objekte, mis kutsusid vaatajaid ette kujutama nende autorite võimalikke biograafiaid. 10.H klassile sai osaks ka tore juhus kohtuda ühega kunstnikest – Ingrid Allikuga – , kes lisaks giidile meelsasti kogu selle näituse kaasa jalutas ja oma ning ka teiste autorite töid lahti mõtestas ning teoste loomise tausta selgitas. Näiteks sai selgeks, millist sõnumit kannab endas pliiatsite rida seinal ning kuidas see sündis, või miks äkki on näitusel jaapanlanna sandaalid. Pealtnäha seosetud ja mittemidagiütlevad esemed said korraga sootuks teise tähenduse ja näituseruum muutus terviklikus looks.

Teisel näitusel sai esmakordselt näha eesti tarbekunsti klassikute teoseid dialoogis noorema põlvkonna autorite materjalitundliku ning protsessipõhise loominguga. Juba esimene saal lummas õpilasi sedavõrd, et keegi ei suutnud jätta seda jäädvustamata. See oli ühtlasi väljapaneku südamik, mille moodustasid nelja eesti tarbekunsti klassiku Leesi Ermi, Leo Rohlini, Mall Tombergi ning Helle Videviku meisterlikud teosed kaasaegse kunsti konteksti asetatuna. Teistes saalides võis näha Iraani, Rootsi, Ühendkuningriigi ja Eesti kunstnike (Anna Mari Liivrand, Eva Mustonen, Kaisa Sööt ja Koit Randmäe) suurepäraseid teoseid.

Lõpuks palus giid õpilastel rühmades leida muuseumist üks objekt ja sellega suhestuda ning see omakorda jäädvustada: nii sündis kunsti vaadates omakorda kunsti-performance. Enne lahkumist nauditi veel muuseumihoovi istumisnurka ja vaadati üle väga omanäoline esinemislava. Esmakordne kaasaegse kunsti kogemus meeldis väga ja inspiratsiooni loovkunstikursuseks või teadmisi kunstiajaloos saadi juurde kuhjaga.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis tegid õpilased läbi programmi „Teatrivillak“, mis tähendas giidiga tuuri muuseumi teatriosaga tutvumisel ja lõpus toimunud kuldvillaku mängu teemadel, millega muuseumituuril tutvuti. See seondub otseselt 10. klassi suunakursusega „Kirjandus ja teater“.  Muuseum andis suurepärase ülevaate Eesti teatri ajaloost, kõigist n-ö esimestest ja kuulsamatest. Mitmeid eksponaate sai ise katsuda, näiteks E. Vilde „Tabamata ime“ kostüüme selga proovida. Ekraanid ja kõrvaklapid olid aga need, mis õpilasi ligi ei tõmmanud, ilmselt otsitakse muuseumist midagi muud – muuseumis oli ka muud vaatamist küllaga, mis oli ilmselt huvitavam. Näiteks tohtis mängida suurel kontsertklaveril ja 10.H klass tekitaski enne  muuseumist lahkumist spontaanse kontserti, kus vähemalt pool klassi üle muuseumi oma häälel kõlada lasi.

Päev lõppes Kanuti Gildi saalis teatri Must Kast etendusega „Peks mõisatallis“.

Selle etenduse kogemust kirjeldati ainult ülivõrdes. Polnud ilmselt keegi näinud etendust, kus teatrilava oli ruudukujuline turbakast, mis asetses 50 cm esimese rea pealtvaatajate jalgadest  ja  pealtvaatajad istusid lava igas küljes. Etendus oli valminud Eesti 100 tähe all ja andis oma sõnumi edasi füüsilise teatri emotsionaalses keeles. Etendus kestis 75 min ja selle vältel ei lahkunud näitlejad lavalt. Etenduse lõpuks olid näitlejad üleni turbapruunid ja higised. Peale etendust oli õpilastel ka imeline kogemus kohtuda näitlejatega (Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, lahkuma pidi kahjuks Kristjan Lüüs) ja lavastaja Birgit Landbergiga ning neilt kõike küsida, mida ka usinasti tehti. Näiteks selgus, et tekst oli sündinud proovides ühiste arutelude ja improvisatsioonide teel, aga laval enam ei improviseerita, kuigi pealtvaatajaile see kohati nii tundus. Selgus, et peksu sisaldanud stseenid olid pärislöögid, mitte mäng, aga oskuslikud, et kaaslast mitte vigastada.

Tõeliselt meeliülendav ja arendav oli see koolipäev/suunapäev Tallinnas!

Õppepäeva muuseumitunnid ja bussisõidu rahastas kool.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

 

Humanitaarsuuna suunapäev – punane vaip ja punane terror

19. septembril 2018 käisid humanitaarsuuna 11. ja 12. klassi õpilased suupäeval Tallinnas. Programm oli mitmekesine, tihe, hariv ja mis põhiline – meeldis õpilastele.

Suunapäev algas Tallinnas Maarjamäel Filmimuuseumis, kuhu võis hollywoodliku uhkusega mööda punast vaipa  kõndida. Kuna 12. klassil on praegu kursus „Kirjandus ja film“ ning 11. klassil ees ootamas uurimistööde kaitsmine, siis sai valitud kummalegi klassile just neile sobiv 1,5-tunnine töötuba: 12. klass osales töötoas „Filmi sisse minek“ ja 11. klass „Esinemiskunsti A ja O“. Töötoad olid tõesti aktiivsed ja praktilisi oskusi ning teadmisi andvad.

Pärast oli kõigil aega veel rahulikult kogu muuseumiekspositsiooniga tutvuda ja rohelise seinaga toas endale mälestuseks filmiklippe teha.

Olles juba Maarjamäel, ei saanud jätta külastamata ka äsja avatud Kommunismiohvrite Memoriaali. See oli kogemus omaette – selle mõju tunnetamiseks peab ise kohale minema. Seal oli nii vaadata, kogeda kui lugeda ehk teadmisi avardada – seda kõike ka tehti, võeti aega ja süveneti, pandi ka küünlaid omastele. See oli suurepärane eelhäälestus õhtuseks etenduseks Linnateatris, mis kõneles  samast perioodist ja mängis inimese mälestustega enne ja pärast II maailmasõda.

Linnateatris vaadati etendust „Tagasitulek isa juurde“, mille on kirjutanud Madis Kõiv. Eks see suunapäev selle näidendi ümber kasvaski (piletijärjekorras tuli oodata üle aasta). Ka see näidend oli osa käsil olevast kirjandusprogrammist mõlema klassi jaoks, sobides nii 11. klassi kursusega „Kirjanduse põhiliigid ja žanrid“ ja 12. klassi kursusega „Kirjandus ja ühiskond“. Kui arvata, et teater vaid meelelahutus on, siis humanitaarsuuna jaoks see pole seda mitte. Etendust tuli jälgida mitmest aspektist, sest koolis järgnes sellele lausa 2-õppetunnine analüüs.

Täname kooli, kes selliseid õppepäevi toetab ja tasus õpilaste transpordi- ja muuseumipiletite kulud!

Lõpetuseks katkendeid õpilaste tagasisidest:

Memoriaalist leidsin enda vanaema isa nime. Etendus sobis selle memoriaali temaatikaga ja oli samuti ajalooliselt põnev. Nädalavahetusel rääkis vanaema oma isast rohkem ja ka sellest, kuidas ta küüditati, ja üldse jagas omi mälestusi, mida oskasin tänu suunapäevale küsida.

Suunapäev oli väga vahva ja meeldis. Filmimuuseum oli väga põnev ja sai häid näpunäiteid esinemise jaoks, kindlasti soovitan seda külastama minna.

Mulle meeldis suunapäev väga. Filmimuuseumi loengust sain väga palju uusi teadmisi ja nippe, kuidas paremini/julgemini esineda. Saime ka ise loomingulisi harjutusi teha. Väga sisurohke õppepäev.

Filmimuuseumis oli tore, ei tehtud tuima ringkäiku, vaid tegeleti meiega loominguliselt. Etendus oli päris raske, ent meeldis mulle väga, kindlasti üks parimatest, mida siiani näinud.

Tallinna Linnateatris ma polnud varem käinud, ilus teatrimaja ja etendus oli väga mõtlema panev.

Teater oli erakordne elamus! Kindla peale kõige huvitavam teatrielamus.

Filmimuuseum oli oodatust palju vingem ja põnevam. Mulle meeldis see, et meid pandi pidevalt esinema. Hea eelhäälestus eelseisvaks lavakunstikursuseks. Memoriaalis meeldis mulle ka, sest sain panna sugulastele küünla. Etendus meeldis sellepärast, et sain laval näha korraga mitmeid nimekaid näitlejaid, ja näidend ise tekitas erinevaid tundeid ja emotsioone.

Suunapäev oli õpetlik just filmimuuseumis – sain seal uusi teadmisi filmiajaloost. Väga meeldis memoriaal, sealt sai seintelt lugeda, mis meie esivanematega juhtus, mis nendega tehti… Teater nõudis tugevat keskendumist, oli raske.

Mulle meeldis kõige rohkem teater!

Suunapäev oli väga põnev. Filmimuuseumis ringi vaadata oli huvitav, giid rääkis põnevalt ka ajaloost. Sai ise asju teha ja proovida. Mälestusmärk oli väga mõtlemapanev ja sümboleid avastamiseks täis. Teatris sai ajusid korralikult ragistada ning hiljem emotsioone jagada.

Teater meeldis mulle ka väga, meeldis näitlejate kontakt rahvaga, oli mõtlemapanev, mille ajal mul kordagi igav ei hakanud, see paelus mind iga sekund.

Jäin väga rahule, sain muuseumist kuhjaga uusi teadmisi ja kogemusi, teatrietendus läks hinge, olenemata oma raskusest.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

Vaata pildigaleriid siit

     

2017/2018 õa

Suunapäev täis teatrit

8. mail 2018 käis 10.H suunapäeval Tallinnas, mis täiendas selleaastast suunakursust „Draama ja teater“ ja kohustuslikku kirjanduskursust „Kirjandus antiigist 19. sajandini“ .

Päev algas kell 8.00 väljasõiduga Tallinna ja juba varsti ootas meid Eesti Teatri- ja Muusika muuseumis jutukas ja erudeeritud noormees giidi rollis. Mööda trepihalli põhinäitusesaali kõndides, tutvustas giid põhilisemat Eesti teatri ajaloost seintel olevate näitusestendide abil. Saime tead, kuidas eesti kutseline teater tekkis, millised on need „esimesed“ (esimene kõrgharidusega lavastaja, esimene Hamlet meie lavadel, esimene eestikeelne ooper jne) ja millised teatrid ning kuulsamad lavastajad on Eestis. Põhinäitus on nii põnev ja mitmekülgne, et seda tasub kõigil ise külastada, mitte kokkuvõtet lugeda. Igatahes oli see äärmiselt silmaringi laiendav ja lihtsalt põnev, rääkimata sellest, et see igati õppekava täiendas. Muuseumikülastus lõppes Kuldvillaku mänguga kolmes tiimis. Küsimused olid kõik ringkäigu jooksul saanud ka vastuse, hoolikamad kuulajad ja vaatajad pälvisidki võidu. Eesti teatri ajalugu, mis on ka kursuse „Draama ja teater“ üks teema, sai eluliselt ja aktiivselt õppides selgeks.

Peale muuseumikülastust (juba kell 12.00 päeval) ootas ees Eesti Draamateatris viimast korda etendunud Molière’i „Õpetatud naised“, mis sedapuhku oli laval EMTA lavakunstiosakonna 28. lennu üliõpilaste lõpuetendusena ja lavastanud oli selle Lembit Peterson. Molière’i looming oli olnud käsitlusel eelmise perioodi kirjanduskursusel. Nüüd sai see ka visuaalsema vormi. Ega tänapäeva õpilastel pole lihtne vaadata luulevormis 17. saj näidendit, aga ometi oli see enamuse jaoks suur elamus, seda enam, et laval olid noored, alustavad näitlejad. Suur osa pidas lavastust üheks parimaks, mida nähtud. Etenduse lõpus seisis publik püsti ja näitlejaid kutsuti tagasi 5-6 korda, lavale tuli ka lavastaja. Võib vaid tänulik olla, et lavale tuuakse endiselt ajatuid meistritöid, mis mõjuvad ka 21. sajandil väga päevakohastena ja muidugi elavdavad kooliprogrammi.

Peale etendust toimus veel Kairi Kruusi poolt juhitud loeng-arutelu Molière’ist kui inimesest ja loojast ning analüüsiti nii nähtud näidendit kui ka kirjaniku kaasaega.

Suunapäev jätkus kaudselt ka kodus ja koolis, kus õpilased kirjutasid retsensiooni nähtud etendusest ja lisaks toimusid järgnevates tundides põhjalikumad etenduse analüüsid teatriteooria teemade kohaselt. Paremat õppematerjali annab leida.

Teisiti teatrit ja draamat õppida polegi võimalik või siis pole lihtsalt mõtet.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

     

 

11.H eesti keele tund Lääne Elu toimetuses

23. märtsil 2018 käis 11.H klass Lääne Elu ja ajakirjanduse sisemaastikega tutvumas. Kuna 11. klassis on meediakursus ja mitmed õpilased kuuluvad ka kooli meediaklubisse, siis sobis see hästi koolis õpitut ilmestama. Peatoimetaja Andrus Karnau rääkis huvitavalt Lääne Elust kui ettevõttest ja siis juba põhjalikumalt sellest, kuidas inimesed mõjutavad meediat. Loomulikult uuris ta õpilastelt nende kokkupuuteid nii Lääne Eluga kui meediaga üldse ning tundis huvi, mida nad meediakursusel üldse õppinud on. Õpilased teadsid palju ja olid jutukad, avaldasid arvamust ja esitasid mitmeid huvitavaid küsimusi, nii et tekkis ärgas arutelu. Õpilased on küllalt kriitilised lugejad, sest usaldatakse enim ERRi uudiseid, väsinud ollakse uudismüra täis portaalidest. Samuti olid õpilased väga teadlikud meedia mõjutamisvõtetest. Peatoimetajal sündis spontaanselt ka idee õpilaste võimalikust huvitavast kaastööst Lääne Elule. Loodame, et see saab teoks!

Teise poole õppepäevast moodustas ajalehe küljendamisega tutvumine ja oma klassi lehe väljaandmine. Selles juhendas ja õpetas huvilisi Lääne Elu küljendaja Tiina Liiv. Uudis- ja arvamuslood olid eelnevalt koolis valmis kirjutatud ja imekombel mahtusid kõik ka esilehele ära. Vadim Konov näitas üles huvi kätt proovida lehe kujundamisel ja sai sellega ka väga kenasti hakkama, muidugi juhendaja abiga, sest InDesign, mida Lääne Elu küljendamisel kasutab, on algajale väga keerukas programm. Ühe lehekülje kujundamiseks kulus ligi tund aega, kuid tulemus oli seda väärt. Trükisoe ajaleht käes, asutati heatujuliselt minekule. Väga rikastav ja eluline koolitund oli!

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

   

 

Koolitund kohtumajas

12.H klass käis 16.03.2018 uudistamas, kuidas käib töö Haapsalu kohtumajas.

Kuna 12.H klass on eesti keele ja kirjanduse tundide raames saanud osaleda kohtuprotsessil mängu kaudu, siis nüüd oli võimalus näha, kuidas kohus päriselt töötab ja otse kohtunikult kõike huvipakkuvat küsida.

Esmalt said õpilased osaleda ühel kriminaalasja istungil, kus mõisteti kohut ühe noormehe õigusrikkumise üle, milleks oli olnud joobes sõidukijuhtimine. Õpilasi üllatas range karistusmäär.

Pärast istungit esitasid õpilased kohtunik Piia Jaaksoole hulganisti küsimusi nii turvalisuse teemadel tänases kohtusüsteemis ja kohtumajades kui ka spetsiifilisemaid küsimusi kohtunikutöö kohta.

Seejärel tutvustas kohtusekretär Gerda Raidla kohtupidamisvõimalusi telesilla kaudu, mida praktiseeritakse just Hiiumaaga. Viimasena tutvuti kogu kohtumajaga ja sealse tööga. Näha sai nii trellitatud kinnipidamisruume kui ka kõikvõimalikke kohtuametnike tööruume.

Tund oli hariv ja huvitav ning sammuke tegelikule elule jälle lähemal.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, 12.H klassijuhataja, humanitaarsuuna juht

 

 

Suunapäev täis elamusi

24. novembril 2017 käisid humanitaarsuuna 10. ja 11. klassi õpilased suunapäeval Tallinnas: tutvuti Tallinna Ülikooliga, külastati Tallinna Kunstihoones näitust „Eksperimenta!“ ja vaadati VAT Teatri etendust „Faust“.

Päev algas varahommikul ja juba kell 10.00 oodati meid Tallinna Ülikoolis. Seal tehti meile esitlus õppimisvõimalustest Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudis ja BFMis, näidati ka paari üliõpilaste lõputööna valminud filmi. Lisaks saime osa lühiloengust „Miks tulla õppima humanitaarteadusi?“. Tutvustavale osale järgnes ringkäik linnakus ja põhjalikum tutvumine BFMi põneva majaga. Kolm tundi möödus kui lennates,  nii mõnigi tahtnuks rohkemgi näha-kuulda. Esimene kogemus sellest koolis aga on nüüd käes ja edasi saab igaüks ise omal käel edasi uurida – minna tudengivarjuks või lahtiste uste päevale. Mõnel aga hakkas üldse esmakordselt mõte selle kooli suunas liikuma – sel juhul täitis see külastus oma eesmärgi.

Pärast lõunapausi jätkasime kultuuriteemadega, külastades Tallinna Kunstihoones rahvusvahelist kooliõpilaste kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta!, mis sel aastal tegeles kunsti ja majanduse teemadega. See oli nii mõnelegi õpilasele esmakordne näitusekülastus ning avaldas peaaegu kõigile muljet. Oldi üllatunud omavanuste geniaalsetest ideedest ja sellest, et nüüdiskunst on ennekõike kontseptuaalne, mitte pole seotud tehnilise kunstioskusega. Näiteks oli pildiseeria, kus iga raami sisse oli pandud mingi ese ja all oli nii hind, kui viide asja omanikule. Nii võis näha kunstitööd Justin Bieberi näritud nätsuga, mille hind oli 1450 $  või raamitud David Beckhami kasutatud sokid hinnaga 4500 $, kuid nende kõrval oli raamitud ühe immigrandi beebi papud – nende hind oli „no economic value“… Sellelaadne kunst üllatas meie noor väga ja pani mõtlema. Giid oli sel näitusel täiesti omal kohal – ärgitas õpilasi mõtlema ja arutles nendega kunstitaieste üle. Seega osutsu pelk vaatamine aktiivseks tegevuseks.

Päev lõppes teatrisündmusega – nii võib vast küll nähtud etendust nimetada. Nimelt oli meil võimalus näha VAT Teatri lavastust „Faust“, mille kohta oli eelnevalt teada, et tegemist on pantomiim-kollaažiga, mis kasutab tummfilmi esteetikat: taas kord kaasaegne kunst, sedapuhku teatrikunst. Kuna kumbki klass oli teost koolis eelnevalt lugenud ja analüüsinud, siis lugu oli teada, aga hirmutavalt mõjus õpilastele žanrimääratlus… Kardeti ligi pooleteisetunnist piinlemist… Ka VAT Teatri asukoht Rahvusraamatukogu keldrisaalis ei vähendanud  mõningate õpilaste negatiivset eelarvamust – miks on teater sellises „urkas“?! Aga kõikide nende hirmude ja kahtluste kiuste oli etendus üle ootuste hea. Seda peeti isegi viimaste aastate parimaks teatrialamuseks, mida kinnitavad nii 11. klassi õpilaste retsensioonid etenduse kohta kui 10. klassi tagasiside-analüüs.

Omamoodi huvitav kokkusattumus on see, et just samal päeval ilmunud Õpetajate Lehes  artikkel „Miks nüüdiskunst noori ei kõneta?“ ja seal jõutakse tõdemuseni, et kõnetab küll, kui noori viia kaasaegse kunsti näitustele ja etendustele ning seda ka pärast analüüsitakse, selle üle arutletakse. Meie kogemus kinnitab seda 100%!

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

     

 

12.H klassi suunapäev Viljandisse

8. novembril 2017. a käisid humanitaarsuuna abituriendid karjääri- ja teatriõppepäeval Viljandis: külastati TÜ Viljandi kultuuriakadeemiat, osaleti sealsetes töötubades, kohtuti TÜVKA teatrikunsti eriala 12. lennu üliõpilastega ja vaadati hiljem Ugala teatri väikeses saalis samade üliõpilaste esimest diplomilavastust „Primavera Paunveres“, enne etendust oli veel võimalus saada osa ekskursioonist värskelt renoveeritud Ugala teatri kaunis majas.

Sel korral oli harukordne võimalus saada osa n-ö tervikpaketist: kool – üliõpilased – teater. Päev Viljandis algas kultuuriakadeemia peahoones, kus esitleti kooli kõiki osakondi ja erialasid ning tehti tuur kooli peahoones. Sisse astuti ka black box’i, kus parasjagu toimus teatrikunsti 12. lennu üliõpilaste lavavõitluse tund. Edasi vaadati üle ka muusikamaja ning Vilma maja, mis õpilastele enim meeldisid. Edasi jaguneti kahte gruppi: üks rühm osales loovmängu ja teine video töötoas. Need töötoad jäid selle päeva ülejäänud eredate muljete varju, aga kogemus oli see siiski.

Päeva teine pool möödus Ugala teatris, kus esmalt kohtuti TÜVKA teatrikunsti eriala 12. lennu kuue üliõpilasega: Elena Koit (LÜGi 2. lennu humanitaarsuuna vilistlane), Loviise Kapper, Maarja Tammemägi, Mari Anton, Hans Kristian Õis ja Peep Maasik (viimane õpib lavastajaks). Noored rääkisid elavas vestluses nii oma õppimisest koolis kui ka õhtul eelseisvast etendusest ning selle saamisloost lavastaja Sasha Pepeljajevi käe all. See oli tõeliselt kirgastav kohtumine!

Seejärel saadi osa tunniajasest teatrimajakülastusest, mille käigus sai kiigata nii kõigisse saalidesse kui ka lavatagustesse ja -alustesse ruumidesse. See oli väga põnev kogemus kõigile, paljud tahtnuks kauemgi mõnes kohas peatuda, näiteks rikkalikes kostüümiladudes rõivaid proovida või rekvisiidilattu end unustada. Chipollino toas oli aga pea võimatu käsi vanaaegsetest relvadest ja butafoorsest isuäratavast söögist eemal hoida.

Õhtu sai meeliülendava finaali etendusel „Primavera Paunveres“, kus kahe tunni jooksul  toodi vaatajate ette tempokalt ja pea kõiki lavakunstivõimalusi ära kasutades  uuenduslikul kombel vana hea Oskar Lutsu „Kevade“ lugu.

Nii mõnegi abituriendi peas sai ehk sel päeval selgeks, kas see kool on tema jaoks või mitte, või pani see varasema kindla veendumuse osas kahtlema, kuid kultuurielamus oli see küll kõigi jaoks sajaprotsendiliselt.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

     

 

2016/2017 õa

10.H ning 10.LR suunapäev Tallinnas

29. märtsil 2017 käisid 10.H ja 10.LR Tallinnas ühisel suunapäeval. Loodus- ja reaalsuuna õpilaste huve silmas pidades külastati esmalt TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskust Mektory. Õhtul aga, arvestades humanitaarsuuna õpilaste huvidega, külastati Draamateatri etendust „Tartuffe“. Õpilasi saatsid reisil 10.LR klassijuhataja Maret Järveots, 10.H klassijuhataja Karl Hein ning geograafiaõpetaja Imbi Raudkivi.

Bussisõit algas pärastlõunal kell 13.00 ning Tallinnasse jõudsime kell 14.30. Esimesena oli kavas õpilastele ekskursioon TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses Mektory. Mektory on keskus, mille eesmärk on tuua kokku teadlased, ettevõtjad ning üliõpilased, et tagant tõugata innovatsiooni ja ettevõtlust. Sõbralik giid tutvustas meile hoonet –  erinevaid stuudioid ja laboreid, mis Mektory keskuses tegutsevad. Külastasime Samsungi digiklassi, kus saime aimduse, milline võiks välja näha tuleviku klassiruum. Külastasime ventilatsioonilaborit ning küttelaborit ning saime ülevaate erinevatest põnevatest idufirmadest, mis Mektoryst on alguse saanud. Külastus andis ka õpilastele ka aimduse sellest, millega Tallinna Tehnikaülikoolis teadlased ja üliõpilased tegelevad.

Ekskursioon Mektory keskuses kestis pisut üle tunni. Pärast seda liikusime ühiselt kesklinna, kus õpilased said vaba aega Tallinnaga tutvumiseks ning söömiseks. Õhtul kogunesid aga kõik Eesti Draamateatrisse, kus etendus Lembit Petersoni lavastatud „Tartuffe“. Tegemist on Molière’i näidendiga, mis esietendus Eesti Draamateatris 2015. aasta novembris, ent mis on ikka veel ülimalt populaarne – saal oli rahvast täis. Valdav osa külastajaid olidki keskkooliõpilased, kellel ilmselt on käsil klassitsismi ning valgustuse teema kirjandustundides. Õpilased esialgu pisut pelgasid seda lavastust – tegemist oli siiski kolme tunni pikkuse luulevormis 17. sajandi näidendiga – ent juba pärast esimest vaatust sai selgeks, et tegemist on hea, kaasahaarava ning vaimuka tükiga.

Etendus lõppes hilisõhtul ning seejärel algas tagasisõit. Koju Haapsallu jõudsime väsinute ja õnnelikena alles südaöösel.

Karl Hein, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

   

 

Viljandist ja Tartust kultuuri kuhjaga

Kolmanda perioodi lõpus (20. veebruaril 2017) käisid 10.H ja 12.H suunapäeval, mille käigus külastati TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiat ja Tartu Vanemuise teatri uut maja ning vaadati Vanemuise väikses majas legendaarset etendus „Meister ja Margarita“ (valminud M. Bulgakovi samanimelise romaani põhjal).

Päev algas vara – kell 8.30 oli väljasõit, sest kell 11.00 oodati meid juba TÜVKAs. Kuna Kultuuriakadeemia on viimastel aastatel laienenud, tähendas koolikülastus tutvumist kolme erineva majaga. Kaks giidi olid meie õpilaste jaoks olema toreda ekskursiooni kokku pannud. Vilma majas (kõige uuem) nägime butafooride põnevaid tööruume ja rahvusliku käsitöö kangastelgede saali ning rahvusliku puutöö suurt töökoda, samuti Lõuna-Eesti parimat telestuudiot, kus demonstreeriti ka selle ruumi võimalusi. Lisaks kõiki muid ruume, mille disainis oli ära kasutatud nii sepaeriala kui rahvusliku käsitöö üliõpilaste valmistatud sisustuselemente. Maja oli uus, ilus, stiilne, avar – ühesõnaga  igati õppimakutsuv.

Seejärel liiguti peamajja, kus toimusid töötoad meie õpilastele: 10. klass osales loovmängu töötoas ja 12. klass sai teadmisi, kuidas suhelda vabalt. Viimane töötuba põhjustas õpilastes küll hämmingut: loenguvormis antud aabitsateadmised olid juba koolis omandatud ja seetõttu ei tundunud töötuba huvitav. Oodati rohkem tegevust, mis aga mingil põhjusel ära jäi. 10. klass seevastu sai topeltaktiivse töötoa – sai  joosta, hüpata, püsti-pikali-istuma karata muusika saatel –, nii et lõpuks oli kõigil nahk märg ja tuju hea, aga mõne jaoks oli see aktiivsus ka ülemäärane.

Seejärel said kõik üliõpilaskohvikus keha kinnitada ja ekskursioon jätkus muusikamajas. Selle maja võimalused on uhked: palju prooviklasse individuaaltundideks, isegi oreliklass, klassid bändiproovideks, suurepärane stuudio jne. Nägime tunde, kus sündis verivärske muusikalooming või tehti bändiproovi. Oli väga põnev!

Viimasena suundusime tagasi peamajja, kus meiega olid kohtuma tulnud LÜGi vilistlased, kes täna on TÜVKA üliõpilased. Nendeks olid Elena Koit (näitleja eriala) ja Kertu Ilves ning Joanna Rosenfeldt (mõlemad noortetöö eriala). Nende räägitu oli ehedaim – ikka elust endast ja otse ja avameelselt. Igatahes saime kinnitust, et kool on väga hea ja igasugu võimalusi pakkuv. Meie vilistlasi on selles koolis teisigi: kohtasime ka Kelli Kibarit, kes õpib laulu, ja Adeele Rassi, kes samuti noortetööd õpib.

Seejärel sõitsime Tartusse ja juba tunni aja pärast võtsid meid Vanemuise teatri peamajas vastu noored giidid, kes olid valmis põhjalikku ekskursiooni tegema. Saime teada lühidalt nii teatri ajaloost: nägime nii pilte kui teatri kunagist maketti ja Vana Hirmsana tuntud Kaarel Irdi isiklikult. Saime viibida nii saalis (kus käis ettevalmistus kohe algavaks kontrolletenduseks) kui lavataguses ja käia eriti põnevates ruumides, kus valmivad nii butafooria ja kui dekoratsioonid, ja ruumides, kus hoitakse tuhandeid kostüüme. Ekskursioon oli väga hariv ja huvitav.

Seejärel oli ootamas pikk õhtune etendus Vanemuise väikeses teatris. Lavastus „Meister ja Margarita“ on valminud M. Bulgakovi samanimelise romaani põhjal ja oli veidi üle kolme tunni pikk. Kümne viimase aasta huvitavaimaks lavastuseks peetud tükk oli nii mõnelegi paras väljakutse, aga oma õppe-eesmärgi täitis igatahes kuhjaga. Seda arvati üksmeelselt, et kui enne poleks koolis teost käsitletud, oleks suur osa arusaamatuks jäänud. Sellest said küll kõik aru, et kui minna teatrisse vaatama mõnd teost, mis valminud romaani põhjal, tasub end alati eelnevalt kurssi viia.

10. klass ootab juba järgmist väljasõitu, aga 12. klassi jaoks oli see viimane suunapäev.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

     

 

Suunavahetuspäev – humanitaarsuund

19. detsembril 2016 toimus kooli projektinädala raames suunavahetuspäev. Suunavahetuspäeval oli kõigil õpilastel võimalus valida üheks päevaks teise suuna parimaid tegevusi.

See päev sisaldas kolme õpi ja töötuba, mis avasid humanitaarsuuna kolme olulist tahku: lavakunst, loovkunst ja filmikunst.

1. Dokumentaalfilmi õpituba

Seda viis läbi Eesti üks esioperaator, Haapsalust pärit Kristjan-Jaak Nuudi, kes rääkis oma kogemustest filmitegijana. Ühiselt vaadati ka dokumentaalfilmi Arvo Pärdist –  „Kaotatud paradiis“, mille operaator on Kristjan-Jaak Nuudi. Õpilastel oli ainulaadne võimalus saada teada filmitegemise telgitagustest, kuulda filmitegija kommentaare, õppida märkama detaile, millele muidu filmi vaadates tähelepanu ei oskaks pöörata.

Ühiselt vaadati veel värskelt valminud saadet „Aja jälg kivis“, mille operaator oli samuti Kristjan-Jaak Nuudi ja mis  jutustas loo ERRi raadiomajadest – nende värvikast saamisloost, neist kui oma aja arhitektuuripärlitest.

2. Performance’i töötuba

Seda viis läbi LÜGi vilistlane (humanitaarsuuna õpilane) Eva-Maria Brock, kes õpib nüüd EKAs graafilist disaini. Väljakutsena pakkus ta noortele välja 75 minuti jooksul välja mõelda, teostada ja esitada performance teemal „Valupunkt“, milles ainsa abivahendina võis kasutada paberit (ajaleht, raamat, tapeet vms). Eelnevalt anti õpilastele lühikoolitus selle kunstiliigi olemusest ja näidati mõnda videod ning seejärel tuli gümnasistidel väljakutse vastu võtta. Neil endil tuli leida idee, teha kavand ja töö teostada. Lõpus filmiti kõik tööd ka üles.

Õpilased olid ülimalt nutikad ja loovad!

Videod kummagi grupi performance’itest: grupp 1 ja grupp 2

3. Lavakunsti töötuba

Seda viis läbi LÜGi lavakunsti õpetaja Karel Rahu, kes oma töötoas tegi traditsioonilisi lavakunstitunni elemente – soojendusmängud, draamaelementidega loovmängud –, mis on vajalikud avaliku esinemise hirmust ülesaamiseks.

Tiina Brock, humanitaarsuuna juht

    

 

Müüte murdev õppepäev Tammsaare vaimus (02.09.2016)

Selle õppeaasta esimene tegus koolipäev möödus osal õpilastest, täpsemalt 11.H ja 11.R õpilastel, Tallinnas.

A. H. Tammsaare teose „Tõde ja õigus“ I osa väljaandmisest möödub 30. oktoobril 90 aastat ja seetõttu on romaan sel õppeaastal erilise tähelepanu all LÜGiski. Tallinna Linnateatri mängukavas on hetkel epopöa 4. osa põhjal valminud lavastus „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“. Soov seda lavastust vaatama minna tekkis juba aasta tagasi, kuid järjekord jõudis meieni alles 2. septembril. Kuna kirjandustunde polnud õpilastel sel õppeaastal veel olnud, siis saime kasutada suurepärast võimalust viia kirjandustund läbi enne etendust A. H. Tammsaare kortermuuseumis Tallinnas Kadriorus. Pooleteise tunni jooksul jõuti kulgeda läbi aja, külastades Tammsaare eluruume ja kuulates giidi kommentaare Hansenite eluolu kohta. Muuseumi direktor Maarja Vaino andis aga põhjaliku ülevaate romaani saamisloost ja lühidalt sellest, mis juhtub esimeses kolmes osas, et teatrietendus paremini mõistetav oleks.

Seejärel möödus nelja ja poole tunnine etendus Tallinna Linnateatris, nii et ei saanud arugi ega jõudnud väsida. Elamus oli võimas. Publik aplodeeris seistes. Nii mõnigi õpilane võttis sellest õppepäevast inspireerituna kätte „Tõe ja õiguse“ I osa hoopis teistsuguse eelhäälestusega, kui oleks seda teinud muidu. Kõlasid ka arvamused, et see päev oli kustutanud eelarvamused keerulisest Tammsaarest ja murdnud müüte, et „Tõde ja õigus“ on raske ja igav teos. Huvi Tammsaare loomingu ja eriti just romaani „Tõde ja õigus“ vastu oli tekitatud.

Oleme tänulikud Läänemaa Ühisgümnaasiumile, kes võimaldas õpilastele sellel päeval tasuta bussisõidu ja muuseumikülastuse.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

      

 

Reaalide ja humanitaaride ühine suunapäev (18.11.2015)

Esmapilgul võib tunduda, et kus on reaal- ja humanitaarsuuna ühisosa, et nad ühise suunapäeva korraldasid. Elus on aga kõik omavahel seotud ja üks teiseta ei saaks niikuinii eksisteerida. On vaja nii kunstnikul oma ideede tehnilist teostust ja ka inseneril tootekujundust oma väljamõeldise jaoks. Lisaks kuluvad ära ka majandusalased teadmised, et teostatud ideed  ka tulu tooma hakkaks. Seetõttu on hea, kui juba koolis saadakse aru, kui vajalik on koostöö eri valdkondade vahel.

Ühine õppepäev algas Tallinna Tehnikaülikooli innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses Mektory, kus esmalt kuulasime Taavi Kikase 60minutilist kirglikku loeng-esitlust 3D-printimisest. Noor mees õpetab seda ala ka Rocca al Mare Koolis ja on ka idufirma 3DPrinterOS asutaja. See ettekanne andis selge teadmise, et pädevus tehnilistel aladel on tänases maailmas ülivajalik ka kunstiinimestele – 3D-printimine annab kohese võimaluse oma idee realiseerida.

Edasi järgnes tunniajaline atraktiivne ekskursioon Mektory majas. Selle aja jooksul jõudis tärgata huvi, mistõttu sinna tahaks minna tagasi ja olla pikemalt, et ise neis põnevais ruumides midagi proovida valmis teha. Näiteks saime tutvuda ööklubiliku valguse ja muusikaga ventilatsiooni õppetoaga, kus õhk tossu näol väljus erikujulistest ventilatsiooniavadest. Humanitaarid kogesid, et ka tehnikaülikool võib olla kool, kus nende õpingud tulevikus jätkuvad. Seal on viimase tehnikaga meediatuba, Eesti Kunstiakadeemia stuudios olnud näitus andis tunnistust ülikoolidevahelisest tihedast koostööst.  Lisaks ülimale modernsusele on õhkkond majas sõbralik ja soe – isegi neljajalgne püsielanik koer Jack liigub vabalt majas ringi – , ruumikujundus on moodne ja hubane ning pisidetailid on kõnekalt nooruslikud (näiteks kallistamise ring, kiiged puhkeruumis jne).

Edasi jätkus meie päev Eesti Draamateatris, kus esmalt oli tunniajane majaekskursioon alates keldrikorrusest katusealuste ruumideni välja. Korraliku ülevaate sai ka teatrimaja ajaloost. Kuna see toimus veidi enne algavaid etendusi, siis oli maja sagimist täis ja saime näha, mis toimub laval, saalis ja tagaruumides enne publiku kohalejõudmist. Jällegi oli nii mõnelegi avastus see, et see loominguline seltskond ei saa hakkama ilma tehnilise meeskonnata: heli- ja valgustus- ja IT- ja lavamehed jne. Näitlejaid on kogu 150 töötajast vaid 40, seega võib tulevikus seal töö leida läbinisti reaalainetest huvituv noor.

Järgnes tutvustav loeng Lembit Petersoni lavastuse „Tartuffe“ kohta, mille autor on prantsuse kuulsaim näitekirjanik  Moliere.  Antud lugu sobitub ideaalselt 10. klassi kirjanduskursuse programmi ja seetõttu oli loeng ning sellele järgnev etendus kõige ehedam kirjandustund väljaspool koolimaja. Etendus oli ligi kolm tundi ja tänasele noorele harjumatus värsivormis, aga igati autentne klassitsistlik teater koos kostüümide ja lavakujundusega.

Päev oli väga rikastav, hariv ja huvitav, vaatamata selle pikkusele. Ka nähtud etendus ei  võtnud teatrihuvi, vaid kohe küsiti, millal uuesti läheme. Seega oli päev 100% õnnestunud.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

           

 

Kaasaegne kunst ehmatas ja erutas

9. oktoobril 2015 käis humanitaarsuuna vanem aste (11. ja 12. klass) järjekordsel suunapäeval Tallinnas, võttes keskse teemana vaatluse kaasaegse kunsti tema erinevates vormides.

Kui me külmas ja tuulises pealinnas Kultuurikatla ees bussist väljusime, et suunduda Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, mis pidi kohe sealsamas asuma, ei näinud me ümbruskonnas muud, kui lagunevat Linnahalli ja veel üht nutuses seisus hoonet. Lähemal vaatlusel pidime tõdema, et just see oligi maja, mida otsisime. Sees võtsid meid vastu aga väga sõbralikud giidid ja peale töölehtede jagamist võis õppepäev alata. Kuna käimas oli fotokuu, siis seegi väljapanek keskendus sellistele meediumitele nagu foto ja video. Ilmselt üksi neid taieseid vaadates poleks paljut osanud märgata, aga vahva giid osutas tähelepanu „suurele kunstile“. Rõsked ja külmad ruumid (küttesüsteem majas puudub) olid nagu osa näitusest, süvendades tunnet kõledast ühiskonnast ja virtuaalsest keskkonnast,  kus pidevalt viibime. Giid pani mõtlema paljudele asjade: mis on koopia ja kas see on halb? kes on pildi autor, kui see on tehtud arvutimängu keskkonnas? jne. Esimene mulje pildist võis süvenemisel üsna ehmatav tunduda.

Pärast korralikku annust kaasaegset visuaalkunsti suundusime kaasaegsesse linnakeskkonda arhitektuurile silma viskama ja moodsa söögi/joogiga külma peletama.

Seejärel astusime sisse Solarise ja Estonia vastas asuva halli maja uksest – ühte mitmest Eesti Kunstiakadeemia hoonetest, kus asub kooli juhtkond ja disainiteaduskond.  Kaasaegsema maja ootuses pole aga nende tööind ka päevinäinud nagisevate põrandatega majas raugenud. Konkursid on neil endiselt ühed Eesti suurimad ja võimalused mitmekesised. Sellest kõigest saime teada kooli tutvustavas loengus/esitluses ja ekskursioonil mööda maja. Tore oli, et Haapsalu endised õpilased Helen Arov (EKA kunstihariduse osakonna juhataja) ja Liisa Jugapuu (magistrant) meile selle kõik veel lähemale tõid, rääkides oma õpingutest, tööst ja elust EKAs.  Ühtlasi nägime ka graafilise disaini esmakursuslaste kaasaegse kunsti näitust, kus ka LÜGi vilistlase Eva-Maria Brocki töö oli eksponeeritud.

Viimase vaatusena sel päeval oli kaasaegne teatrikunst ehk stand up komöödia Telliskivi Loomelinnaku teatrisaalis Vaba Lava. Vaatasime Comedy Estonia kava-projekti (lavastuseks seda nimetada ei saa) „Esimene eesti keeles! vol 2“. Naerda sai muidugi kõvasti, kuid enamasti oli see naer läbi pisarate ja ehmatavalt räige ja ropp oli see kohati ka. Miks seda siis vaadata? Selles ongi küsimus. Arutelu nähtust-kuuldust jätkus koolitunnis ja vastused küsimustele on olemas.

Selleks, et mõista, tuleb käia ja vaadata, analüüsida ja mõelda. Kaasaegne kunst ei ole selline, nagu ta on, lihtsalt niisama, seda nüüd humanitaarid teavad kindlasti, olles korraliku portsu võrra jälle haritumad, kultuuriteadlikumad.

Rohkem suunapäeva pilte LÜGi kunstilehel

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht

     

 

ETV ja TV3 meie huviorbiidis

20. jaanuaril 2015 käisime LÜGi humanitaarklassidega suunapäeval Tallinnas. See oli tõeline televisioonipäev. Nimelt külastasime Tallinna telemaja, kus asuvad ETV stuudiod, ja TV3 maja.

Alustasime telemajaga, kus meil oli au saada põhjaliku ekskursiooni osaliseks.  Selle viisid läbi „Terevisiooni“ uudistelugeja Elo Ellermaa ja telemaja vanim töötaja 82-aastane Mai Mikiver.

Tänu neile saime näha mitmeid erinevaid tuntud telesaadete stuudioid, näiteks statsionaarseid stuudioid saadete „Terevisioon“ ja „Aktuaalne Kaamera“ ja „Lastetuba“ jaoks ning suuri stuudioid, mida vastavalt saatele kujundatakse. Enamus meist olid väga ekstaasis „Terevisiooni“ stuudio külastamisest, sest eks ikka ole rõõm istuda sellel punasel diivanil, mida muidu näeb vaid televiisori vahendusel ning kus istuvad  tavaliselt Urmas Vaino ja Katrin Viirpalu.

Ma arvan, et isegi neile, kellele ei paku uudised huvi,  olid vägagi elevil, kui jõudsime „Aktuaalse Kaamera“ stuudiosse. Selle stuudio diktoritoolil istudes võis nii mõnelgi tekkida soov, et siin võiks isegi töötada.

ETV pea 60-aastasest ajaloost saime ülevaate muuseumiruumides. Lastesaadete ruumides oli meil võimalus näha enda kunagisi lemmiksaadete staare. Alustades „Mõmmi aabitsa“ tegelastest  ja lõpetades kõige suurema sõbra Leopoldiga. Samuti oli sinna koondatud ka paljude lemmiku Buratino ja tema sõprade kodust leitav mööbel. Hea, kui saab muuseumis asju näppida, see oli just selline tore muuseum.

Meie järgmiseks peatuseks oli TV3 maja, kuhu läksime telemängu „Me armastame Eestit“ salvestusele.  Vaatamata sellele, et joogijanu oli juba esimese 10 minutiga keele suulakke kinnitanud ja palavus meid oma kõrvalistujate külge kleepinud, läks võte suhteliselt kiiresti – vaid 2 tundi. Stuudios saime teada, et võistluse tulemustest ei tohi me teada anda ega salvestusel tehtud pilte jagada enne, kui saade ise eetrisse tuleb. Nägime eetritagust tegelikkust ehk „petuskeeme“, mis tänu montaažile väga tõepärased tunduvad. Tuttavaid nägusid LÜGist on võimalik näha 20.märtsil kell 20:00 TV3st.

Karina Kirs 12H ja Grete Lehemaa 11H

         

 

Humanitaarsuuna päev Tallinnas

10. märtsil 2014 käisid 10. ja 11. klassi humanitaarsuuna õpilased õppepäeval Tallinnas. Päev oli erakordselt tihe ja huvitav. Algas see KUMUs, kus osaleti kahes erinevas õppeprogrammis: Lepo Mikko loomingu näitusel ja Dénes Farkase näitustel „Ilmne paratamatus“. Esimesel näitusel pöörati tähelepanu just L. Mikko nõukogudeaegsele perioodile, seevastu teine näitus oli absoluutne puhas kaasaegne kunst, mis nii mõneski võõristust tekitas. Giidiga koos näitused põhjalikult üle vaadatud, algas n-ö õppimine: kas maalianalüüs või filosoofiaalaste ülesannete täitmine, lõpus said kõik ise ka osa moodsa kunsti loomisest, kasutades materjalina primitiivset valget paberit. Vähemalt 41 LÜGi noort on sammukese kaasaegse kunsti mõistmisel edasi astunud.

Pärast tõsist õppetööd KUMUs järgnes vabamas vormis kohtumine Nuku- ja Noorsooteatri näitleja Anti Kobiniga, kes viis õpilased teatri tagaruumidesse ja rääkis oma näitlejateest. See kohtumine oli küll lühike, aga see-eest lõbus ja muljeterohke.

Päev lõppes suurepärase elamusega Tallinna Linnateatris, kus vaadati Elmo Nüganeni lavastust „Maailmale nähtamatud pisarad“, mis oli kokku pandud Anton Tšehhovi noorusaja novellidest ja lühinäidenditest. Õpilaste tagasiside põhjal võiks näitlejaile ja lavastajale ilmselt LÜGi eripreemia aasta parima (mõnel juhul isegi elu parima) etenduse eest anda. Nähtu põhjal kirjutasid kõik õpilased ka teatriarvustused, milles nii mõnigi suutis üles näidata lausa ajakirjanduslikku küpsust.

Tagasisides kirjutasid õpilased, et sellised päevad peaks saama traditsiooniks ja neid võiks sagedaminigi olla. Nõustun täiesti, sest elamus oli see ka õpetajaile.

Tiina Brock, eesti keele ja kirjanduse õpetaja, humanitaarsuuna juht